2. Muiste elasid kord kuningas ja kuninganna, kes iga päev rääkisid: „Oleks meil ometi laps!“ Nad ei
saanud ega saanud aga ainustki.
Siis juhtus, et kord, kui kuninganna suples, veest konn välja ronis ja talle pajatas: „Sinu soov täitub.
Veel enne, kui aasta möödub, tood sa tütre ilmale
Eesti
“Nagu konn oli ennustanud, nõnda ka sündis. Kuninganna sai tütre, ja see oli väga kaunis.
2
3. Eesti
Kuningas oli nii rõõmus, et korraldas suure peo. Varrudele kutsus ta kõik oma sugulased, sõbrad ja
tuttavad, aga ka teadjad-naised, et need lapsele oma heasoovlikkust ilmutaksid. Kuningriigis elas
kolmteistkümmend teadjanaist. Et kuningal aga ainult kaksteistkümmend kuldtaldrikut oli, millelt
nad sööma pidid, tuli ühel naisel koju jääda.
Pidu peeti suure toredusega, ja kui see lõpule jõudis, jagasid teadjanaised lapsele kingiks oma
imeande: esimene voorust, teine ilu, kolmas rikkust ja nii edasi, kõike, mida ilmas iganes võiks
soovida. Kui üksteistkümmend oma annid olid jaganud, astus äkitselt sisse kolmeteistkümnes
teadjanaine, kes selle eest, et teda peole polnud palutud, kätte tahtis maksta. Kedagi tervitamata
ning kellelegi otsa vaatamata hüüdis ta valju häälega: „Viieteistkümnendal eluaastal saab
kuningatütar värtnaga torgata ja sureb!“. Ühtegi sõna rohkem lausumata pöördus ta ümber ja lahkus
saalist.
3
4. Eesti
Kõik olid ehmunud. Siis astus esile kaheteistkümnes teadjanaine, kellel soov veel ütlemata oli.
Kuna ta paha soovi enam olematuks ei saanud teha, vaid seda ainult leevendada võis, sõnas ta: „See
ärgu olgu surm, vaid saja-aastane sügav uni, mis kuningatütart tabab.“ Kuningas tahtis oma armast
last ilmtingimata õnnetuse eest hoida ning andis käsu kõik kedervarred kogu kuningriigis ära
põletada. Teadjatenaiste soovid aga täitusid kõik järjest: tütarlaps kasvas kaunis, kombeline,
sõbralik ja väärikas, nii et ta igaühele meeldis, kes teda nägi.
Juhtus nii, et päeval, mil tütarlaps viieteistkümne aastaseks sai, kuningat ja kuningannat kodus
polnud. Tütarlaps viibis lossis üksinda. Ta käis omapead mööda lossi ringi, vaatas tube ja kambreid
nii palju kui süda kutsus ja jõudis lõpuks vanasse torni. Kitsast keerdtreppi mööda läks ta üles
väikese ukseni. Lukuaugus oli vana, roostetanud võti, ja kui tüdruk seda keeras, kargas uks lahti.
Tillukeses toakeses istus vana naine kedervarrega ja ketras hoolega lina.
„Tere päevast, vanaemake!“ ütles kuningatütar. „Mis sa siin teed?“
4
5. „Ketran,“ lausus vanake ja noogutas pead. „Mis asi see on, mis nii lõbusasti ringi keerleb?“ küsis
tütarlaps, võttis kedervarre ja tahtis ka kedrata. Vaevalt oli ta aga värtnat puudutanud, kui nõia
ennustus täitus ja ta endale sõrme torkas.
Samal silmapilgul, kui ta torget tundis, vajus ta toas asuvale voodile ja jäi sügavasti magama. See
uni vallutas kogu lossi. Kuningas ja kuninganna, kes just koju olid jõudnud ja saali astunud, uinusid
ja kogu õukond koos nendega. Jäid magama hobused tallis, koerad õuel, tuvid katusel ja kärbsed
seintel; isegi tuli koldes vaibus ning kustus. Praad ei särisenud enam. Kokk, kes parajasti kokapoissi
mingi eksimuse pärast tahtis tutistada, laskis poisi lahti ja uinus. Tuulgi jäi soiku, lossi ees puudel ei
liikunud enam ainuski leheke.
Lossi ümber aga hakkas vohama kibuvitsahekk. See kasvas iga aastaga kõrgemaks, kuni varjas
kogu lossi. Kasvas nii kõrgeks, et isegi lippu lossi tornil enam näha polnud.
Ent maal liikus muinasjutt kaunist magavast Okasroosikesest – nii nimetati kuningatütart. Aeg-ajalt
ilmus kuningapoegi, kes läbi heki lossi katsusid tungida. See aga ei õnnestunud neil, sest okkaline
kibuvits hoidis tugevasti kokku, nagu oleksid tal käed, ega lasknud kedagi läbi.
Paljude aastate pärast tuli jälle kord kuningapoeg sellele maale ja kuulis vana taati rääkimas lossist
kibuvitsaheki varjul. Lossis magavat imeilus kuningatütar – Okasroosike – juba tervelt sada aastat.
Temaga koos magavat ka kuningas ja kuninganna ning kogu õukond. Oma vanaisalt oli taat
kuulnud, et palju kuningapoegi olevat püüdnud kibuvitsatihnikust läbi tungida, kuid jäänud sinna
kinni.
Siis ütles noormees: „Ma ei karda, lähen, sest tahan ilusat Okasroosikest näha.“
Ja ta ei võtnud head vanataati kuulda, kuidas see ka ei katsunud ta nõu maha laita.
Sada aastat aga oli möödunud ja kätte jõudnud päev, mil Okasroosike pidi ärkama. Kui
kuningapoeg hekile lähenes, oli see üleni õites – need hargnesid kahele poole ja lasksid noormehe
vigastamata läbi, põimudes selja taga jälle hekina kokku.
Lossiõues nägi ta hobuseid ja kirjuid jahikoeri magamas; katusel istuvad tuvid olid pea tiiva alla
peitnud. Noormees astus majja. Tubade seintel tukkusid kärbsed, kokk köögis hoidis kätt õieli, nagu
tahaks ta kokapoisil tukast kinni haarata, ja tüdruk istus, must, pooleldi kitkutud kana süles.
Kuningapoeg läks edasi. Saalis magas kogu õukond. Ülal trooni juures lamasid kuningas ja
kuninganna. Noormees läks edasi. Kõik oli nii vaikne, et ta oma hingamist võis kuulda. Lõpuks
5
6. jõudis ta torni ja avas väikese toa ukse, kus Okasroosike magas. Seal ta lebas, nii ilus, et noormees
talt pilku ei suutnud pöörata. Ta kummardus ja suudles tütarlast.
Vaevalt olid ta huuled Okasroosikest puutunud, kui neiu silmad avas ja ärkas. Üsna sõbralikult
vaatas ta kuningapojale otsa.
Koos läksid nad tornist alla. Kuningas ja kuninganna ärkasid ning kogu õukond samuti. Kõik
tunnistasid üksteist suuri silmi. Hobused õuel tõusid üles ja raputasid end. Jahikoerad karglesid ja
liputasid saba. Tuvid katusel sirutasid kaela, vaatasid ringi ja lendasid põllule. Kärbsed seintel
ronisid edasi. Tuli köögi koldes lõi leegitsema ja pani toidu keema, ning praad hakkas särisema.
Kokk andis poisile kõrvakiilu, nii et too karjus, ning tüdruk jätkas kana kitkumist.
Siis pühitseti kuningapoja ja Okasroosikese pulmi suure toredusega, ja nad elasid õnnelikult kuni
surmani.
6
8. Kas sa tunned Evet? Eve Tumesinist? Eve on kuninganna. Aga keegi ei tea seda peale tema enda.
Eve armastab tumesinist värvi. Igal hommikul tõuseb ta üles oma tumesinisest voodist. Tumesinistes
tuhvlites läheb ta tumesinistel trepiastmetel alumisele korrusele. “Tere hommikust, tumesinine laud ja tere
tumesinised toolid” laulab ta rõõmsalt. Tumesinisest kapist võtab ta tumesinise kannu tumesinistest
marjadest tehtud marmelaadiga. Ta paneb marmelaadi paksult võileiva peale. Ta sööb kõike kaunilt ja
puhtalt. Tumesinisest tassist joob ta tumesinist teed. Tee on tehtud tumesinistest lilledest. Lilled kasvavad
tumesinises aias koos tumesiniste puudega. Keegi ei tea, miks Eve armastab tumesinist värvi. Isegi mitte
Eve ise! See lihtsalt on nii. Nii nagu aevastus. Sa aevastad või siis ei aevasta. Eve on väga ilus tüdruk. Ta on
nii kaunis, et kui inimesed teda näevad, nad ütlevad ainult Oooh! Või Aaah! Ja ei midagi rohkem. Ja sellest
on vähe. Eve leiab, et see on väga tüütu. Sest Eve armastab väga vestelda. Ta on tumesinine väga hea
kõneleja. Eve armastab ka naljakaid asju. Oma tumesinises majas tumesinise mere ääres kogub ta kõige
naljakamaid tumesiniseid asju. Tal on tumesinine telliskivi, mis luksub. Tumesinine pea pilvedes.
Tumesinine kuldkala, kes võib laulda ooperit ja virn ilma lõputa raamatuid.
Ungari
Ühel päeval, kui Eve oli rannal otsimas teokarpe, kohtas ta kuningas Kuldkollast oma paljastel kuldkollastel
jalgadel. Esialgu kuningas ütles ainult Oooh! Ja Aaaah! Ja ei midagi rohkem. Ja see on liiga vähe! See on
häbi! Eve oli kurb, kuna kuningas ei võinud öelda midagi muud.
8
9. Järgmisel hommikul oli kuningas Kuldkollane tagasi rannal. Oma paljaste kuldkollaste jalgadega. Kui ta nägi
Evet, ta ütles Ooooh! Ja siis Aaaah! Ja ei midagi muud. Ja see on liiga vähe!
Ja nii see jätkus päev päeva järel...
Viiendal päeval peitis Eve end luidetes. Ta nägi kuningas Kuldkollast eemalt tulemas. Oma paljaste
kuldkollaste jalgadega. Kuningas vaatas ja vaatas ja vaatas. Ta vaatas 100 korda. Kui ta ei näinud Evet,
pöördus ta tagasi oma kuldkollasesse lossi mere ääres. Eve ei teadnud, mida ta peaks tegema. Ta mõtles, et
kuningas Kuldkollane on kena mees ja võib-olla ta isegi tahab temaga abielluda. Aga ta ei teadnud, kas ta
võib kunagi armastada kollast värvi. Eve mõtleb: armastus on sinine, sest meri on sinine ja armastus on
sama sügav kui meri. Eve otsustab, et ta peab õppima armastama kollast värvi, enne kui ta võib abielluda
kuningas Kuldkollasega. Nii ta hakkab harjutama. Lilled oma tumesinisel teekannul värvib ta kollaseks.
Toolid oma tumesinise laua ääres värvib ta kollaseks. Oma tumesinise voodi peale ta õmbleb kollased
päkapikud kollaste mütsidega. Varsti mõtleb Eve, et kollane on ilus. Mitte nii ilus, kui tumesinine, aga ikkagi
ilus. Kui Eve arvab, et ta armastab küllalt kollast värvi, paneb ta selga tumesinise sviitri kollaste täppidega.
Ta hüppab tumesinistesse pükstesse, milledel on kollased triibud. Ja ta paneb jalga kaks tumesinist kinga
kollaste paeltega.
Just õigel ajal! Kuningas Kuldkollane on juba mererannas teda otsimas. Oma paljaste kuldkollaste jalgadega.
Kui ta Evet näeb, ta ütleb ainult Oooh! Ja Aaah! Hetkeks on ta sõnatu. Ja siis korraga ta ütleb:” MA
ARMASTAN.....MA ARMASTAN SIND!” See ei olnud armastus esimesest pilgust! Aga....
Ungari
9
10. Eve näitab kuningale oma tumesiniseid kingi kollaste paeltega. Kuningas näitab Evele oma kuldkrooni
tumesiniste täppidega. Nad räägivad. Ja nad räägivad. Ja nad räägivad...
Sinised ja kollased sõnad koos. Kuldsest hommikust tumesinise õhtuni 5 päeva ja 6 öö järel abiellub Eve
kuningas Kuldkollasega. Ta võtab kõik oma naljakad tumesinised asjad kaasa kuninga kuldkollasesse
paleesse tumesinise mere äärde. Igal öösel magavad Eve ja kuningas Kuldkollane tumesiniste linadega
kollases voodis. Hommikul söövad nad kuldkollaseid võileibu tumesinise marmelaadiga. Ja nad joovad
tumesinist teed kuldkollastest tassidest.
Varsti sünnivad neile esimesed lapsed. Need ei ole tavalised lapsed. Nad on rohelised. Välja arvatud Lisa,
tema on sinine nagu Eve. Kui Lisa on täiskasvanud, abiellub ta prints Õhtupunaga ja nemad saavad
purpurlillasid lapsi Välja arvatud Lob, tema on punane nagu prints. Kui Lob saab täiskasvanuks, abiellub ta
väikese Kollasega ja nemad saavad oranžid lapsed. Välja arvatud Anne, tema on kollane nagu ta ema.
Kuldkollases palees tumesinise mere ääres elavad nüüd punased, oranžid ,kollased, rohelised, sinised ja
lillad lapsed. Ja alati kui sajab ja jälle päike paistab, hüppavad lapsed koos suurele kaarele palee kohal. Ja
kõik inimesed hüüavad: “Vaadake! Vikerkaar!”
10
12. Elasid kord suure metsa äärses talus eite-taati. Neil oli kena tütar, pisikene Pillekene.
Palus pisikene Pillekene kord metsa marjule minna. Taat seisis vastu, aga kui Pill pisarsilmi
palus ja lubas mitte sugugi kaugele minna, muidu metsa ääres marju korjata, ja kui eit ka just
vastu ei olnud , „et las laps läheb peale“, siis andis taat järele ja Pill läks metsa, korv käes.
Päev hakkas juba õhtusse jõudma. Nutavad eite-taati: Pille pole! Hirm ajab eidele higi
otsaette; taadi süda väriseb: ehk on hunti hullu teinud, karu kuri kägistanud, rebane Pille
rebinud!
Eesti
Ei aidanud muud, kui läksid Pille otsima. „Pill, ae...ae!...“ hüüdis eit heledasti.
„Pill..Pilleke...“kutsus taadi hääl. Aga keda ei olnud, oli Pill! Kuulis karu, vana mesikäpp,
eide-taadi huikamist, muigas ja mõtles: „Oo, suutäis on hea!“ ja kadus kõrve poole. Kuulis
hunt eide-taadi hüüdu ja urises: „Ee-e, sellest saab hamba alla!“ ja läks laane poole. Kuulis
rebane eide-taadi hädaldamist-ja nagu ta on vana kaval loom, mõtles: „Aa, siin võib midagi
teenida!“ ning pistis padrikusse, et saba välkus.
12
13. Pill oli metsa ääres marju otsinud, suure noppimisõhinaga läinud sügavasse metsa ja viimaks
nii kaugele, et enam tagasi ei osanud tulla! Hirm valdas Pille; hakkas teine jooksma: jooksis,
jooksis, jooksis, pillas marjad maha ja hakkas nutma. Nuttis nii, et silmad läksid punaseks.
Sel ajal oli aga päike looja ja ilm videvikku läinud. Ei jäänud Pillel muud nõu järele kui puu
otsa ronida, et ööd seal mööda saata ja hommikul jälle uuesti teed otsima hakata. Istus Pill
suure männi harude vahel ja nuttis. Korraga-krabin! Pill vaatab maha: puu all seisab suur
karvane karu, tõstab nina üles ja veab haisu.
„Mis sa nutad seal?“ küsis karu jämeda häälega.
Eesti
13
14. „Ma´ps pea nutma!“ vastab Pill. “Läksin metsa marjule, eksisin ära ja nüüd ei oska enam
koju minna!“
„Pole viga,“ vastas karu, “tule alla, istu mu selga, ma viin su eide-taadi juurde. Nad juba
otsivad sind!“
„Ei ma tule ühti,“ vastas tütarlaps. „Kui otsivad, küll nad minu siis ka leiavad. Sul on väga
karvane kasukas!
„Mõmisedes puges karu padrikusse. Pill hakkas eite-taati huikama. Vaevalt oli karu kadunud
kui Pill jälle alt sammusid kuulis: kuivad oksad krabisesid ja praksusid. Ta vaatas: all
hiilgasid kaks silma nagu hõõguvad söed. „See on hunt!“ mõtles Pill, sest kodus oli ta
kuulnud, et hundi silmad öösel sütena hiilgavat. Nii see ka oli.
„Mis sa huikad?“ küsis hunt alt.
„Miks ma ei pea huikama!“ vastas Pill. „Eite-taati on kaugel, ehk kuulevad mu hüüdu ja
tulevad!“
„Tule alla, ma viin su enda seljas neile vastu!“ seletas hunt.
„Ei ma tule ühti!“ vastas Pill. „Küll nad juba kuulevad ja tulevad. Sul on väga terav
selgroog!“
Hunt lõgistas hambaid ja hiilis metsa, ise aga mõtles: „Oota sa oota!“
Pill hakkas uuesti huikama, ootas ja nuttis.
Mõne aja pärast kuulis Pill alt jälle tasast krabinat. Ta vaatas maha-seal seisis vana
Reinuvader, mahe ja naerune nägu ees, ja küsis imelahkesti: „Mis sa, pisike Pilleke,seal
nutad?“
„Miks ei nuta,“ kaebas Pill. „Tulin metsa marjule, eksisin ära-ja ma ei tea sugugi, kus on
kodu.“
„Pole viga, lapsuke,“ lausus rebane ja mõtles: „Ma viin lapse eidele-taadile koju, ehk saan
nende käest mõne kana.“ Ja rääkis edasi: „Ole sa siin hästi vagusi, muidu hunti-karu
kuulevad, tulevad ja murravad su ära! Mina jooksen sinu koju ja räägin, kus on pisike Pilleke.
Ära nuta midagi. Ole aga, ilus laps, vait!“
14
15. Pillele meeldis rebase jutt- ta vaikis. Rebane lippas aga eidele-taadile vastu, naeratas
mahedasti ja rääkis: „Tere ka, pereisa; tere ka, pereema! Miks te nii hilja veel marjul olete?“
„Ei me ole marjul, kulla vaderike! Meil kadus pisike Pilleke ära. Ega sina teda pole näinud?“
„Oeh, ei mina tea midagi, pole mu kõrv teda kuulnud ega silm näinud. Aga hunti-karu nägin
küll!“
„Oh, kulla vaderike,“ hakkas eit paluma, „sul kerged jalad ja teravad silmad, otsi läbi
põõsapooled, vaata läbi vaarikud, käi läbi kuusikud, kuusikud ja männikud, ehk leiad meie
lapse üles!“ Ise oli hirmul hundi ja karu pärast.
Rebane vastas rahulikult: „Mis sa, mis sa, eidekene, mis sa, mis sa, taadikene, lubad ülesleiu
hinnaks, jalavaevaks paned mulle?“
„Kana,“ lausus taat.
Ungari
15
16. Eit lõi taadile küünarnukiga pihta ja lausus: „Ega sa hull ole!“
„Ühest on vähe!“ tingis rebane. „Otsige ise!“ Pidi juba metsa jooksma, kui eit tellima:
„Kuule, kulla vaderike , otsi lapsuke üles! Ei ole ühest kanast vähe: ta on mul ilus rasvane!
Tead, see kirju, suur kui kukk.“
Rebane tundis seda väga hästi, ütles: „Olgu!“ ja kadus metsa.
Jooksis siia, jooksis sinna-ja oli varsti tagasi.
„Kas leidsid?“ küsisid vanad nagu ühest suust.
„Mis ma nüüd leidsin: pime natuke! Istub nagu keegi männiharude vahel. Saad sa nüüd
pimedas aru, mis ta on, varese pesa või ,“ vigurdas rebane kavalasti. „Eks tulge, vaadake ise!“
Läksid: rebane ees, eite-taati järel. Said männi juurde, eit vaatas üles –Pilleke!
Nüüd polnud rõõmul otsa ega aru. Pill tuli puu otsast maha ja eite-taati viisid tütre koju.
Rebane käis järel, sest tema suu jooksis kana pärast vett.
Rebane sai kirju kana ja oli oma kavalusega väga rahul.
Eite-taati aga õpetasid Pille, et ta mitte iialgi enam üksinda metsa ei läheks.
Eesti
16
17. FINN McCOOL – IIRI HIIGLANE
Põhja-Iirimaa muinasjutt
Eesti
17
18. Finn McCool oli kuulus sõjamees. Ta läks oma igapäevaseid kohustusi täitma Iiri põhjarannikule. Üks
tema vaenlane šoti hiiglane, keda hüüti Benandonneriks, hakkas vastaskaldal Sotimaal
naeruvääristama Finni võitlusoskusi.
Eesti
Vihale aetud Finn haaras tüki maad, tõstis selle üles ja viskas selle Šotimaale väljakutseks tollele
teisele hiiglasele. Šoti hiiglane maksis Finnile kätte, visates teda kaljutükiga ja ähvardades, et kui
Finn julgeb tõsta oma kätt tema vastu, siis päris kindlasti ta seda enam kunagi ei tee. Šoti hiiglane
lisas veel, et kahjuks ta ei suuda ujuda seda lühikest maad üle kanali Fini juurde.
Finn sattus sellest raevu, rebis suure tüki kalju küljest ja nägi terve nädala vaeva, lükates seda
ookeani ja tehes tugevat silda Iirimaalt Šotimaale. Kui ta oli lõpetanud, hüüdis ta šoti hiiglasele :
”Nüüd sul ei ole mingit vabandust, tule siia ja näita, mida sa oskad”
18
19. Kartes kaotada oma reputatsiooni ja uhkust, ei olnud šoti hiiglasel muud võimalust, kui minna üle
silla. Finn oli väsinud, kuna ta ei olnud maganud terve nädala; oli ta ju töötanud tammi kallal. Ja ta
tundis, et pole võitluseks valmis.. Ta mõtles, kuidas võita aega ja kosuda kohtumiseks šoti hiiglasega.
Talle tuli geniaalne idee. Kiiresti tegi ta suure võrevoodi ja maskeeris end beebiks ....ning ootas.
Leedu
Šoti hiiglane saabus Finni maja juurde, karjudes: “Kus sa oled, argpüks McCool?”
Finni naine ütles, et Finn on ära, aga istugu külaline kindlasti maha ja joogu tass teed, Finn tulevat
varsti. Tee toodi koos koogiga, kuhu Finni naine oli sisse pannud mõned kivid. Benandonner
hammustas natuke ja murdis ühe oma hamba. Ta mõtles iseeneses, et Finn peab olema küll kange
mees, et süüa sellist kooki! Aga et mitte olla viletsam, lõpetas ta koogi ja murdis veel kaks
hammast.
Siis märkas ta beebi võrevoodit ja beebit selle sees. Tema silmad läksid hirmust suureks, kui ta
mõtles endamisi: helde aeg, kui beebi on nii suur, kui suur siis on isa? Ta sirutas oma käe, et
19
20. puudutada magavat beebit, aga Finn hammustas ta sõrmeotsa ära. Benandonner oli sellest väga
ehmunud ja mõtles, kui beebi on selleks võimeline, milleks siis isa võib olla võimeline!
See mõte hirmutas teda väga! Soti hiiglane hakkas jooksma nii kiiresti nagu ta polnud jooksnud
kunagi varem - tagasi üle silla Šotimaale. Kartusest Iiri hiiglasega taas kohtuda hävitas ta ka silla.
20
22. Elas kord vaene mees koos kolme pojaga – kõige vanem vend, keskmine vend ja kõige noorem vend.
Ühel päeval ütlesid pojad isale: “Isa, me oleme siin juba kaua elanud. Me ei taha olla sulle koormaks.
Oleme juba suured ja tahame minna laia maailma õnne otsima.”
Ja nad asusid teele. Öö hakuks olid nad jõudnud suurde metsa. Järsku märkasid nad puude vahelt
paistmas tulekuma. Nad läksid edasi ja nägid kõrgete puude vahel lagendikku, mille keskel põles hele
lõke.
Vennad arutasid omavahel:
“Kohe saabub öö. Me ei saa enam edasi minna. Jääme parem siia ja magame lõkketule ääres. Aga
me ei saa magada kõik ühel ajal, sest kurjad röövlinnud võivad tulla ja rebida meid tükkideks. Keegi
peab olema üleval ja valvama.“
Kõige noorem vend ütles:
“Minge teie magama. Mina jään valvama.”
Vanemad vennad heitsid magama ja kõige noorem jäi valvesse. Ta istus lõkke ääres ja kuulas kuidas
öine mets salapäraselt kohises. Äkki kuulis ta kedagi eemalt lähenemas. Peagi silmas ta puude vahel
hobust, kes vedas vankrit. Vanker peatus ja sealt astus välja üks naine kes hüüdis kõige nooremale
vennale:
“Tule siia!”
Kõige noorem vend pani seda väga imeks. Kes on see imelik naine ja kuhu ta keset ööd sõidab?
Lõpuks võttis ta julguse kokku ja läks naise juurde. Naine küsis:
“Kes te olete ja mida te siin teete?”
Kõige noorem vend vastas: “Oleme kolm venda.”
“Ja kuhu te lähete?” päris naine edasi.
“Me elasime nii vaeselt, et otsustasime lahkuda oma kodust ja minna laia maailma õnne otsima,”
vastas kõige noorem vend.
“Või nii” lausus naine “näe, võta see laudlina. Kui sa iganes peaksid tundma nälga, siis ei pea sa
tegema muud kui laotama selle lina maha ja toit ja jook on kohemaid sinu ees. Ühe asja tahan sulle
veel anda. Võta ka see tubakatoos. Kui sa selle avad ilmub kohemaid ilus maja koos valvuritega.”
22
23. Kõige noorem vend tänas ja läks tagasi lõkke juurde.
Järgmisel hommikul kui vanemad vennad ärkasid küsis kõige noorem vend neilt:
“Kas olete näljased?”
“Aga meil ei ole ju midagi süüa,” vastasid vanemad vennad.
Siis võttis kõige noorem vend välja oma laudlina ja laotas selle maha. Kohe ilmusid laudlinale toit ja
jook. Kui vennad olid kõhu täis söönud pani kõige noorem vend laudlina kokku ja kohemaid oli kõik
kadunud.
Vennad jätkasid oma teekonda. Nad läksid metsast välja ja jõudsid varsti kenale jõeäärsele
tasandikule. Seal vennad peatusid ja kõige noorem vend sõnas: “Puhkame siin natuke”.
Ta avas tubakatoosi ja kohe kerkis tasandikule ilus maja koos valvuritega.
Selle tasandiku kõrval asusid aga ühe kuninga valdused. Kui selle kuninga tütar nägi, et tühjale
kohale on järsku ilmunud ilus maja, mis on kaunim isegi kuninga omast, ütles ta oma isale:
“Ma lähen vaatama mis imelik maja sinna on kerkinud?”
Ta jõudis majani aga valvurid ei lasknud teda sisse. Seda nägi pealt kõige vanem vend, kes käskis
valvuril kuningatütar sisse lasta. Kõige noorem vend aga sõnas: “Miks ta siia tuli? Ma kardan, et
tahab teha meile midagi halba.”
Kõige vanem vend ja keskmine vend aga ei kuulanud oma nooremat venda: “Mida ta meile ikka teha
saab kui me oleme kolmekesi?”
Ja vanemate vendade käsul lasksid valvurid kuningatütre majja.
Kui kuningatütar nägi kui ilus on vendade maja, hakkas ta küsima igasuguseid küsimusi. Vennad
rääkisid kuningatütrele kõigest ja näitasid lahkelt kogu oma varandust. Varsti tundsid vennad aga
väsimust ja järgemööda vajusid nad kõik unne. Kui kuningatütar nägi, et vennad on uinunud, näppas
ta aknalaualt tubakatoosi ja sulges selle. Jalamaid oli maja kadunud. Siis võttis ta ka laudlina ning läks
näpatud tubakatoosi ja laudlinaga koju.
23
24. Tšehhi
Vennad ärkasid ja nägid, et nad lebavad lageda taeva all. Nende maja oli kadunud. Kadunud olid ka
laudlina ja tubakatoos.
Kõige noorem vend ütles:
„Kas ma mitte ei hoiatanud, et kuningatütar kavatseb midagi halba teha?“
Vennad läksid edasi ja jõudsid kolme tee ristumiskohani. Kõige noorem vend ütles:
„Kuna te minu hoiatust ei kuulanud, läheme me nüüd edasi eri teid pidi“.
Kolm venda läksid lahku ja jätkasid oma teekonda igaüks erinevat rada mööda. Kõige noorem vend
jõudis metsa, kus ta tundis vastupandamatult magusat õunalõhna. Ta leidis õunapuu, korjas mõned
õunad ja sõi need ära. Kohe pärast seda kui ta oli õunad ära söönud kasvasid talle laubale kaks sarve,
nii et ta ei julgenud enam metsast välja minna.
24
25. Ta läks edasi ja nägi väikest selge veega jõge. Ta kahlas läbi jõe ja järsku kuivasid tema jalad
peenikesteks nagu kondid. Ta läks aina edasi kuni tundis taas õunte lõhna. Leides taas ühe õunapuu
võttis ta sellelt õuna ja sõi ära. Äkki kadus üks sarv tema laubalt. Ta sõi veel ühe õuna ja ka teine sarv
kadus. Teekonda jätkates jõudis ta taas ühe jõeni, aga vesi selles oli must ja räpane. Kõige noorem
vend läks siiski läbi jõe ja äkki muutusid tema jalad tagasi endisteks! Ta imestas väga ja talle tuli pähe
üks väga hea mõte…
Kõige noorem vend läks tuldud teed pidi tagasi, et korjata mõned head ja mõned halvad õunad ning
võtta kaasa vett mõlemast jõest, millest ta läbi oli tulnud. Seejärel suundus ta kuninga linna.
Linna jõudes möödus ta kuninga lossist. Kuningatütar tundis õunalõhna ja ütles oma teenijale:
„Mine vaata, kes selliseid magusaid õunu müüb?“
Teenija leidis lossi lähedalt üles kõige noorema venna, kelle olid õunad kaasas, ja küsis temalt:
„Kas sa müüd neid õunu?“
„Miks ka mitte? Ma võin need ka ära müüa,“ vastas kõige noorem vend.
Teenija ostis kaks õuna ja viis need kuningatütrele. Kui kuningatütar oli õunad ära söönud kasvasid
tema laubale kaks hiigelsuurt sarve. Ta kohkus väga, lasi kutsuda arstid, kuid need ei osanud teda
aidata. Et leida arsti, kes suudaks need sarved ära võtta, saatis ta lõpuks kirjad kõikidele arstidele üle
kogu maailma.
25
26. Tšehhi
Kuu aega hiljem tuli kõige noorem vend jälle linna ja teatas, et just tema on see, kes suudab sarved
kuningatütre laubalt ära võtta. See uudis jõudis koheselt ka kuningani, kes kutsus kõige noorema
venna lossi ja küsis:
„Kas sa tõesti suudad sarved mu tütre laubalt ära võtta?“
„Jah, suudan küll,“ vastas kõige noorem vend „kuid ma tahan, et sa ehitaksid mulle maja“. Maja lasti
kiiresti valmis ehitada. Kõige noorem vend juhatas kuningatütre majja ja sõnas:
„Et su sarved kaoksid, pead sa nüüd ütlema mida oled elus halba teinud.“ Kuningatütar tunnistas
üles kõik oma halvad teod, jättis aga mainimata laudlina ja tubakatoosi. Kõige noorem vend valas
kuningatütre jalad üle kaasatoodud selge jõeveega ja kuningatütre jalad kuivasid peenikesteks nagu
kondid. Nüüd sai kuningatütar aru, et peab siiski tõtt rääkima ning tunnistas üles ka laudlina ja
tubakatoosi varguse.
Seepeale ütles noorim vend:
„Kui sa tahad, et su sarved kaoksid, pead sa mulle näitama laudlina ja tubakatoosi.“
26
27. Kuningatütar läks ja rääkis kogu selle loo oma isale, kuningale.
„Võta ja näita talle neid asju,“ ütles kuningas ja lisas samas:
„ja kui poiss tahab, pead sa need ka talle tagasi andma. Äkki on ta võlur!“
Kuningatütar läks ja andis laudlina ja tubakatoosi kõige nooremale vennale tagasi. Seepeale kallas
kõige noorem vend kuningatütre jalad kaasatoodud sogase veega üle ja kohe muutusid kuningatütre
jalad jälle normaalseteks. Pärast seda andis ta kuningatütrele mõned head õunad ja käskis need ära
süüa. Kui kuningatütar oli õunad ära söönud kadusid kohe ka sarved tema laubalt.
Nüüd, kus kuningatütar oli paranenud, ütles kuningas kõige nooremale vennale:
„Ma annan oma tütre sulle naiseks.“
Aga kõige noorem vend vastas talle:
„Ma ei taha sinu tütart ega ka midagi muud. Ma tahan vaid omale maja ehitada ja seal rahulikult
elada.“
Seda kuningas talle ka lubas.
Nüüd läks kõige noorem vend oma vanemaid vendi otsima. Kui ta nad leidis, tulid kõik kolmekesi
koos linna tagasi. Nad avasid tubakatoosi – ja otsemaid kerkis nende ette maja koos valvuritega.
Vennad läksid majja ning elasid seal kaua õnnelikult.
27
29. Elas kord õues kaks lindu: kukk ja kana. Kukk otsis maast mardikaid, terakesi ja ussikesi. Ta
andis osad mardikad, terakesed ja ussikesed kanale ja kanale see meeldis.
Austria
Kukk ja kana sõid ja jalutasid. Nad jõudsid metsa, kus kasvas palju puid. Kukk leidis palju
punaseid maasikaid ja hakkas neid kiirelt kugistama. Maasikad jäid talle kurku kinni, kukk
kukkus maha ega saanud enam hingata.
Tšehhi
29
30. Kana muretses kuke pärast. Kiiresti tormas ta tassikesega lehmalauta piima järele. Lehm ei
saanud kanale piima anda, sest tal ei olnud süüa. Kana tahtis tuua lehmale rohtu, kuid niidul
rohtu ei kasvanud. Niit oli kuiv, sest vihma ei olnud sadanud. Kana jooksis ojakese äärde vee
järele, kuid ojakeses ei olnud vett. Ojake soovis kana aidata, kuid lapsed olid pannud tema
vette kive ning ta ei saanud voolata.
Kana otsustas ojakest aidata. Ta korjas kivid ojast välja ning ojake sai jälle voolata. Ojake
andis kanale vett niidu kastmiseks. Niit andis kanale lehma jaoks rohtu. Lehm andis kanale
kuke jaoks tassi piima. Kana andis kukele piima juua, kukk neelas maasikad alla ning sai jälle
hingata.
Ungari
30
32. Elas kord vaene vana naine. Tal ei olnud muud kui üks väike kukeke. Eideke oli nii vaene, et ei
suutnud isegi kukele süüa osta. Ühel päeval otsis kukeke endale prügihunnikust süüa, kui nägi seal
midagi läikimas. See oli uhke kiviga sõrmus. Kukk oli väga rõõmus ja ütles: “Viin selle sõrmuse koju ja
annan perenaisele. Siis pole ta enam nii vaene!”
Ent samal ajal sattus kukest mööduma kuri kuningas oma teenriga, kes samuti sõrmust märkasid.
“Ma tahan seda sõrmust! Teener, mine võta see kukelt ära. See näeks nii kena välja minu
aardekirstus!” ütles kuningas. Nii astuski teener kuke juurde ja rabas sõrmuse tema noka vahelt. Nad
läksid tagasi paleesse ja panid sõrmuse kuninga aardekirstu. Väike kukeke aga järgnes neile ja sättis
ennast aknale istuma. Ta hüüdis: “Kikerikii, kuningas, sa mu sõrmus tagasta!”
Austria
Kuningas käskis teenrit: “Mine võta see kukk kinni ja heida ta kaevu – ta ei kire enam, kui on
uppunud!” Nii läkski teener kukega kaevu juurde ja viskas linnu kaevu.
Kukeke oli väga kaval ja ütles: “Minu väike pugu – joo ära kogu vesi!” Ja korraga oligi kogu kaevu vesi
tema pugus. Kukeke lendas tagasi kuninga aknale ja hüüdis: “Kikerikii, kuningas, sa mu sõrmus
tagasta!” Kuningas sai pahaseks. “Mida? See kukk on ikka elus! Mine, mu teener, ja heida ta
kaminasse! Ta ei kire enam, kui ära põleb.” Teener võttiski kuke kaenlasse ja heitis kaminasse. Aga
kukeke oli kaval ja ütles: “Minu väike pugu – lase kogu vesi välja!” ja kogu kaevuvesi voolas pugust
välja ning kustutas kaminas tule.
32
33. Kukeke lendas jälle aknale ja hüüdis: “Kikerikii, kuningas, sa mu sõrmus tagasta!” Kuningas ei
suutnud seda uskuda. “See kukk on ikka elus! Teener – viska ta mesitarusse, las mesilased nõelavad
ta surnuks!” Teener viiski kuke mesitarusse ja viskas sisse. Aga kukeke oli väga kaval ja ütles “Mu
väike pugu – ime sisse kõik mesilased!” ja kõik mesilased olidki tema pugus.
Iiri
Jälle kord lendas kukeke kuninga aknale ja hüüdis: “Kikerikii, kuningas, sa mu sõrmus tagasta!”
“Mida? See kukk on ikka elus? Ei uppunud vees, ei põlenud tules ega surnud mesitarus?” Kuningas
käskis teenril kukk enda juurde tuua. “Pistan ta endale püksi, kus ta kindlasti lämbub”, ütles
kuningas. Toodigi kukk kuninga juurde ja pisteti talle püksi. Kaval kukeke aga ütles: “Mu väike pugu,
lase välja kõik mesilased!” Ning mesilased lendasidki välja ja hakkasid kuninga taguotsa nõelama.
“Oh ei, võtke see kukk kohe välja ja andke talle tema sõrmus tagasi!”, hüüdis kuningas. “Muidu me
temast lahti ei saa!”
33
34. Eesti
Teener andiski kukele sõrmuse tagasi ja lasi ta koju. Kukeke viis sõrmuse kohe oma perenaisele, kes
selle maha müüs ja enam vaesust kannatama ei pidanud. Nüüd jätkus neile süüa nii palju kui nad
soovisid ja nii elasid nad õnnelikult elu lõpuni.
Iiri
34
