3. ESIAEG
Esiaeg ehk muinasaeg – ajalooperiood, mis hõlmab
ajalugu kuni kirja leiutamiseni; info põhineb
arheoloogilistel allikatel (töö- ja tarberiistad,
ohverdamiskohad, kalmistud, linnused, relvad, ehted
jt.)
Algus – australopiteekuste kujunemine (u 4,2mln
aastat tagasi) või tööriistade kasutuselevõtt (u 2,6 mln
aastat tagasi).
Lõpp – võib erineda ( alates u 5000 aastat tagasi),
Eestis – 13. saj algus.
6. ANTROPOGENEESI ETAPID
HOMINIIDIDE LIIK VÄLJAKUJUNEMISE
AEG
ERIPÄRAD
Australopithecus
(e lõunaahvlane)
6 – 5 milj a tagasi Erinevad alamliigid; kahejalgsus
ja püstjas kõnnak.
Homo habilis
(e osavinimene)
2,5 milj a tagasi Kivist tööriistade valmistamise
algus.
Homo erectus
(e sirgeinimene)
2 milj a tagasi Tõenäoliselt oskas kasutada
tuld; väljaränne Aafrikast
Euroopasse ja Aasiasse.
Homo heidelbergensis
(e Heidelbergi inimene)
700 – 600 tuh a tagasi Raipesööjast sai jahimees.
Homo neanderthalensis
(e neandertaallane)
250 tuh a tagasi Kohanemine jääajaga;
matuserituaalide kujunemine,
kõne teke.
Homo sapiens
(e nüüdisinimene)
200 tuh a tagasi Väljaränne Aafrikast Lähis-Ida
kaudu Aasiasse ja Euroopasse.
Uued tööriistad, koopakunst, käsitöö.
Kujunesid välja inimrassid (negriidid, mongoliidid, europiidid).
7. Muinasaeg (e esiaeg) - Eesti ajaloo kõige pikem
periood, mis hõlmab ajajärku alates esimeste
inimeste jõudmisest pärast jääaja lõppu tänapäeva
Eesti territooriumile (X at. eKr.?) kuni muistse
vabadusvõitluse lõpuni 13.sajandil.
EESTI MUINASAEG
8. • Kiviaeg
- Paleoliitikum
- Mesoliitikum (9000 - 5000 eKr)
- Neoliitikum (5000 - 1800 eKr)
• Pronksiaeg
- Vanem pronksiaeg ( 1800 - 1100 eKr)
- Noorem pronksiaeg ( 1100 - 500 eKr)
• Rauaaeg
- Varane rauaaeg (6.saj eKr – 1.saj pKr)
- Vanem e rooma rauaaeg (1.saj – 5.saj)
- Keskmine rauaaeg (5.saj – 8.saj)
- Noorem rauaaeg (9.saj – 13.saj algus)
EESTI MUINASAEG
9. • Esemelised (arheoloogilised) allikad, mis omakorda
jagunevad:
- irdmuistised - tööriistad, tarbeesemed, relvad, ehted jne.
- kinnismuistised - asulakohad, linnused, kalmistud,
ohverdamiskohad, jäljed põlispõldudest jne.
• Kirjalikud allikad. Eesti muinasaega kirjeldavad kirjalikud
allikad pärinevad naaberrahvastelt ning kajastavad
sündmuseid ainult muinasaja viimaste sajandite kohta (n
Breemeni Adami kroonika 11.saj; Henriku Liivimaa
kroonika 13.saj; Vana-Vene kroonikad jne).
MUINASAJA ALLIKAD
10. MUINASAEGA UURIVAD TEADUSED
• Antropoloogia (e teadus inimesest, mis uurib
tema bioloogilisi iseärasusi ja põlvnemist); näiteks
rassilise kuuluvuse uurimine luustike järgi.
• Numismaatika (ajalooteaduse haru, mis uurib
münte ja medaleid), mis võimaldab anda teavet
Eesti kaubandussidemete ja kontaktide kohta
Euroopa erinevate piirkondadega.
• Etnoloogia (e rahvateadus), mis üritab leida
muinasajast pärinevaid kombeid ja nähtuseid
hilisemate sajandite eestlaste või teiste rahvaste
igapäevaelust.
11. • Rahvaluule, mis võimaldab pärimustest leida
viiteid mingitele sündmustele või avada
esivanemate maailmapilti.
• Keel - eesti keele seosed teiste keeltega.
• Geneetika (e teadus pärilikkusest), mis
võimaldab tuvastada lähimaid sugulasrahvaid.
MUINASAEGA UURIVAD TEADUSED
12. KIVIAEG
Ajalooperioode (n kiviaeg või pronksiaeg) saab
jagada väiksemateks perioodideks arheoloogiliste
kultuuride järgi.
Arheoloogiline kultuur –
ühelaadsete leidudega muististe rühm, mis
peegeldab selle ala elanike tegevusalade ja
eluviisi sarnasust ning arvatavasti ka etnilist
ühtekuuluvust.
13. MESOLIITIKUM
(IX / VIII at eKr - V at eKr)
Arheoloogiline
kultuur ja
tähtsamad
asulakohad
Inimeste
elatus- ja
tegevusalad
Matmis-
kombed
Elanike päritolu ja
muud iseloomulikud
tunnused
Kunda kultuur (IX /
VIII at eKr – V at
eKr).
Tähtsamad asulakohad:
Pulli Asula (IX / VIII
at eKr); Kunda
Lammasmägi (VIII at
eKr);
Küttimine
(peamiselt
põdrad, koprad),
kalastamine
sisevee-kogudel,
korilus →
rändlev eluviis.
Hauapanustega
laibamatus
Elanikud (~1500 in)
sisserännanud lõuna poolt
Euroopast → europiidid.
Tööriistad kivist
(silmaauguta kivikirved,
kõõvitsad, uuritsad,
nooleotsad jne), luust,
sarvest ja puust.
Koer oli kodustatud.
Elati kogukondadena (2-4
perekonda)
22. NEOLIITIKUM
Arheoloogiline
kultuur ja
tähtsamad
asulakohad
Inimeste elatus-
ja tegevusalad
Matmiskombed
(kuhu ja kuidas
maeti)
Elanike
päritolu ja
muud
tunnused
Kamm-
keraamika
kultuur
(IV at eKr - III
at kp eKr).
Jaht (põder, kobras,
metssiga, hülged jt).
Kalapüük (haug, ahven,
latikas jt). Korilus.
Viljakasvatuse algus.
Keraamika.
Matmispaigad
asusid
eluasemete
juures või sees.
Surnud sängitati
kägarasendis,
ripatsitega
kaunistatud
rõivastes.
Hauapanused!
Väike kasv.
Soome-
ugrilased?
Külakogukond.
Venekirveste
kultuur
(III at kp eKr –
II at kp eKr).
Viljakasvatus (oder, nisu,
kaer), karjakasvatus jt.
Nöörkeraamika, käsitöö.
Vene- ehk paadikujulised
kirved.
Matmispaigad
asusid
eluasemetest
eemal.
Pikk kasv.
Indo-
eurooplased?
Üksikpere.
30. VARANE METALLIAEG
Elatus- ja tegevusalad Matmiskombed Muud
tunnused
Pronksiaeg
(IIat.kp.eKr
- 6.saj.eKr.)
Asva asula
Saaremaal,
Iru asula Tallinnas.
Kalapüük, küttimine,
korilus, käsitöö,
alepõllundus,
kaubandus.
Kivikirstkalme -maapealne
kalmeehitis, mille konstruk-
tsiooniks on suurtest kividest
laotud ring ja selle keskele
laotud kirst, kuhu sängitati
surnu.
Väikeselohuli
sed
kultusekivid
(lohukivid).
Kindlustatud
asulad.
Varane
rauaaeg
(6.saj.eKr.-
1.saj.pKr.)
Vanem e
rooma
rauaaeg
(1-
5.saj.pKr.)
Kalapüük, küttimine,
korilus, keraamika,
käsitöö,
põlispõllundus
(söödiviljelus),
karjakasvatus,
kaubandus.
Tarandkalme – maapealne
kalmeehitis, mis koosneb
suurtest kiviridadest, mis
piiravad nelinurkset tarandit.
Kindlustatud
asulad ja
linnused.
Kvaliteetsed
kirved, noad,
vikatid, sirbid.
32. Iru linnamägi 1920. aastatel
Iru linnamägi
on Tallinna
idapiiril Pirita
jõe äärsel
neemikul asuv
kuni 15 meetri
Kõrgune
küngas.
http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Iru_linnam%C3%A4gi_1920_aastatel.jpg
38. KESKMINE RAUAAEG
Inimeste elatus-
ja tegevusalad
Matusekombed
(kuhu ja kuidas
maeti)
Muud perioodile
iseloomulikud
tunnused
Keskmine
rauaaeg
(5.-8.saj)
Põlluharimine
(alepõllundus ja
söödiviljelus),
karjakasvatus,
küttimine ja
kalastamine,
käsitöö,
kaubandus
Põletusmatus
Olemasolevatesse
tarandkalmetesse
või
sisekonstruktsioonita
kivikalmetesse
(kivikuhelikud).
Relvad
hauapanustena!
Sõjaohu kasv, millest
annavad tunnistust:
- linnuste rajamine.
- relvad
hauapanustena.
- peiteleidude
sagenemine.
41. KALEVIPOJA SÄNG
Linnused, mida rajati voortele. Kunstlikud vallid ja
kraavid rajati sellistel linnustel vaid voorte
madalamatele otstele, nt Alatskivi Kalevipoja säng.
47. HALDUSJAOTUS
• Teatud piirkonna külad moodustasid enesekaitse eesmärgil
suuremaid haldusüksuseid – kihelkondi (u 45).
• Kihelkonnad omakorda moodustasid välisohu kasvades
maakondi.
• Suuremad ja rahvarohkemad maakonnad olid Sakala,
Ugandi, Virumaa ja Saaremaa ( iga u 3000 adramaad).
• Neist veidi väiksemad (1800 – 2400 adramaad) olid Revala,
Harju-, Järva- ja Läänemaa.
• Aolinnad - varalinnalised asulad, mis kujunesid välja
linnuste juures tähtsamate kaubateede ristumiskohtades.
• Riikluse teke - Henriku Liivimaa kroonika nimetab
Raikkülas toimunud maakondade vanemate iga-aastaseid
ühisnõupidamisi.
48. ÜHISKONNAKIHID
ÜLIKUD
(VANEMAD)
Juhtisid piirkonna meeste kauba- ja
sõjakäike ning said ka kõige
suurema osa kasumist ja
sõjasaagist.
LIHTKOGUKONDLASED
(120-150 tuh inimest)
Arutati tähtsamaid küsimusi
rahvakoosolekutel, rajati linnuseid
ning kasutati ühisvalduses olevat
heina- ja karjamaad.
ORJAD
Ostetud orjad, sõjavangid,
võlgnikud, keda rikkamad
taluperemehed kasutasid isiklikes
majapidamistes sulaste ja
teenijatena.
49. EESTLASTE MUINASUSUND
• Puudus ühtne ja reglementeeritud usund (pühakiri),
seetõttu olid olemas piirkondlikud erinevused.
• Aja jooksul inimeste usulised vaated muutusid
(tegevusalade muutumine).
• Religiooniga seotud laenud naabritelt, näiteks kalmete
ehitamisel (laevkalmed).
• Kirjalikes allikates on juttu eesti muinasusundist vähe.
• Arheoloogiline materjal eestlaste uskumuste kohta on
napp ja see on raskesti tõlgendatav.
50. ANIMISM
• Muinaseesti usund oli animistlik - kogu elus ja eluta
loodust peeti hingestatuks (st et puudel, kividel, veel,
loomadel jne on hing).
• Kehtis põhimõte- “nagu mina muile, nii muud minule”,
ehk inimese halva käitumise korral võis loodus vastata
samaga- uputada, eksitada, haigestada jne.
51. OHVERDAMINE
Eesmärk oli saavutada looduse, jumalate, haldjate või
vaimude heasoovlikkus.
• Kus ohverdati:
– pühad puud (hiied; tammed ja pärnad)
– ohvrikivid (kas suurelohulised või isegi väikeselohulised kivid)
– ohvriallikad (pühad-, tervise-, ilma-, silma- jne.allikad).
• Milliseid ohvreid eristatakse:
– palveohver
– tänuohver
– lepitusohver (süü lepitamiseks).
• Parimad päevad ohverdamiseks olid:
– pühad (jõuluaeg, jüripäev, jaanipäev, mihklipäev)
– neljapäev (ehk muinaseestlaste “pühapäev”)
– suurte ettevõtmiste (sõjakäik, kaubaretk jne) eel.
56. – vereohvrid (inimesi, sh lapsi (viimane kirjalik teade
Eesti alalt pärineb 17.sajandist), koduloomi). Näiteks
11.sajandi Breemeni Adam`i kroonikas on kirjutatud,
et “eestlased ostsid võõrastelt kaupmeestelt
sõjavange ja vaatasid ostes hoolega järele, et vangid
oleksid täiesti ilma veata. Neid ostetud vange
ohverdanud nad lohemadudele ja lendvatele”. Läti
Henriku kroonikas kirjeldatakse eestlaste katset
ohverdada preester Hartwici.
– mitteverised ehk aineohvrid (piim, juust, mesi, vaha,
vili, mõdu, jahu, ohvrileib jne).
OHVERDAMINE
57. VÄGI
• Vägi - elujõud, energia, karisma.
• Leidus inimestes, elusolendites, teatud piirkondades ja
objektides, taevas jne (täiskasvanul oli rohkem kui
lapsel; mehel rohkem kui naisel).
– veres (joodi selliste loomade verd, kelle elujõudu taheti endale
saada).
– juustes (n abiellumisel naiste juuste pügamine; orjade
pügamine).
– suguelundis (mida suurem see oli, seda suurem vägi selle
omanikul oli).
– küüntes ja hammastes (n looma küünte ja kihvade kandmine
kaelas).
– süljes (n sülitamise keeld, et oma väge säilitada).
– südames (suure väega looma või inimese südame söömine;
Henriku Liivimaa kroonika kirjeldab kuidas 1223 sõid sakslaste
vastu ülestõusnud Sakala mehed ära Järva foogti Hebbe
südame).
58. TARGAD
Targad (nimetatud ka manatargad / nõiad / arbujad) –
inimesed, kellel oli kõrge positsioon tänu oma
ravitsemisoskusele ja suurtele teadmistele looduse ja
maagia vallas.
– viisid läbi ohverdamisi; kuulutasid tulevikku; ravisid
inimesi.
– arvatavasti andsid lastele nimesid.
– hoolitsesid pühapaikade eest.
– olid vahemeesteks jumalate ja inimeste vahel.
– vabastasid kurjast nõidusest.
59. HING
• Hing – mittemateriaalne alge, inimese isikupära
kandja ja oluline keha elus hoidmiseks.
• Surma korral on arvatud, et:
– hing lahkub kehast (suremine- “hingusele
minek”,”hinge heitma”, “tossu välja laskma”; suure
väega inimese (näiteks nõia) surma korral arvati, et
tekib suur tuulehoog (“hingetuul”).
– surnu hing siirdub putukaisse (nn siirdhing);
hingeloomadeks on peetud ämblikuid ja sipelgaid.
– surnu hing jätkab hauatagust elu uues kodus-
hauas, hiies ,kalmistus (hiis / hiiela - surnute kodu;
paralleelnimetusena on kasutatud ka manala ja
toonela).
60. USK HAUATAGUSESSE ELLU
– matusekombed (hauapanustena toit, rõivad, raha,
relvad jne).
– kartus surnute hingede ees ja lootus häda korral neilt
abi saada tõi kaasa hingede eest hoolitsemise
(matusesöömingud kohaga surnu hingele; setudel
haudadel söömine / joomine tavaline kuni
tänapäevani).
– hingedeaja tähistamine sügisel.
61. RISTIUSU MÕJUD
– muinasaja lõpul hakkas valitseva põletusmatuse
kõrval vähesel määral taas levima laibamatus.
– laibamatuse korral peaga läände matmine (varem
maeti põhja-lõuna suunaliselt).
– 12.sajandi haudadest on hauapanustena avastatud
väikeseid ristikesi.
– alates 11.sajandist on võimalik üksikute kirikute või
kabelite olemasolu, mille võisid rajada võõramaised
kristlastest kaupmehed.