Valitsemine ja avalik haldus

1. Valitsemine ja avalik haldus
Kaivo Kohala

2. Valitsemine ja avalik haldus
• Poliitilise protsessi esimeseks etapiks on huvide vormistamine
seadusteks ja määrusteks.
• Poliitilise protsessi teisel etapil on põhitegijateks
haldusinstitutsioonid ja ametnikud. Nende tegevusest sõltub
kuidas esimeses etapis mainitud huvid teostatakse.

3. Demokraatia kui piiratud valitsemine
• Kuna põhiseadus ehk konstitutsioon, mängib demokraatlikus
valitsuses tähtsat rolli, nimetatakse demokraatliku
valitsemiskorda põhiseaduslikuks ehk konstitutsionaalseks.
• Põhiseaduslikkus on valitsemine, kus võimu teostatakse ja
piiratakse seadusega määratud viisil.
• Demokraatlikul valitsuskorral on piiratud võim.
• Piirangud jaotatakse üldjoones kaheks: Sisulised piirangud ehk
keel teha teatuid asju ja Protseduurilised piirangud ehk mingi
toimingu sooritamisel tuleb jälgida seaduses sättestatud
korda.
• Põhiseadusliku valitsemist iseloomustab võimude lahusus ja
tasakaalustatus.

4. Presidentalism ja parlamentarism
• Rääkides demokraatiavormidest lähtutakse kahest kriteeriumist:
 Millise võimuharuga (täidesaatva või seadusliku) on riigipea
rohkem seotud.
 Kui suur on võimuharude iseseisvus, sõltumatus üksteisest.
• Presidentalism on enim levinud Lõuna-Ameerikas, Põhja-
Aafrikas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias.
• Presidentalismi puhul täidab president nii riigipea kui ka
valitsusjuhi ülesandeid.
• Presidentaalse valitsus vormi korral valivad kodanikud nii
presidendi kui ka parlamendisaadikud.
• President juhib riigi valitsust, täites ise ka samaaegselt
peaministri rolli.

5. • Seadusandliku võimu institutsiooniks on USAs kahekojaline
parlament ehk Kongress.
• Kongressil pole õigust avaldada administratsioonile
umbusaldust.
• Presidentaalse riigikorralduse puhul on president tihedamalt
seotud täidesaatva võimuga.
• Võimuharude autonoomia on teiste demokraatia vormidega
võrreldes suurim.
• Sellel iseseisvus vormil on plussideks ja miinusteks:
• + Valitsused on pikajalised.
• - Vastastikune tegevuse pärssimine või blokeerimine,
Kongressi ja Valge Maja poliitilise liini vastuolulisus.

6. Poolpresidentalism
• Poolpresidentaalse demokraatia puhul peab president rohkem
parlamendiga arvestama, ka tuleb tal valitsusjuhi rolli
peaministriga jagada.
• President võib sekkuda valitsuse tööse teatud küsimuste
lahendamiseks.
• Valitsuse töö eest vastutab peaminister.
• President vastutab reeglina välis-, kaitse- ja meediapoliitika eest.
• Niisugune valitsemisvorm kehtib näiteks Prantsusmaal, Islandil,
Portugalis, Austrias, Venemaal ja Leedus.
• Riigipea ehk president valitakse otse rahva poolt.
• President võib oma tahte pealesurumiseks panna seaduseelnõule
veto.

7. • Presidendil on õigus parlamendilt ära võtta õiguse tagandada
valitsust või üksikuid ministreid.
• Parlamendivalmised ei mõjuta valitsuse kooseisu otseselt,
kuigi president võib mõned ministrid välja vahetada, lähtudes
seadusandliku võimu uuest parteilisest koosseisust.
• Poolpresidentaalse riigikorralduse puhul on president seotud
tugevamini täidesaatva võimuga.
• Seadusandliku ja täidesaatva võimu autonoomia teineteise
suhtes on küllaltki suur, kuid tugevam positsioon kuulub
täidesaatvale võimule.

8. Parlamentarism
• Parlamentarismi põhitunnuseks on parlamendi ülimuslikkus ja
esindusdemokraatia põhimõtete tähtsustamine.
• Parlamentarismi mudeliks on Suurbritannia, kus see ka kõige
ehedamal kujul eksisteerib.
• Euroopas on see valitsuse vorm ülekaalukalt valitsev, see
kehtib: Skandinaavias, Itaalias, Saksamaal, Šveitsis, Iirimaal,
Suurbritannias ja ka Eestis.
• Rahvas valib otse Parlamendi kes valib omakorda Presidendi.
• Konstitutsioonilise monarhiaga parlamentaarsetes maades
nagu, Suurbritannia, Rootsi, Norra, Belgia ja Taani presidenti
ei valita.

9. • Riigipea kujutab endast erapooletut iseseisvat
võimuinstitutsiooni, mis peab tasakaalustama valitsuse ja
parlamendi suhteid.
• Lisaks nimetab President ametisse ametnikud, kelle töö nõuab
parteilist erapooletust (diplomaadid, sõjaväe juhtkond,
kohtunikud, järelvalveinstitutsioonide juhid).
• Riigipea täidab ka tseremoniaalseid kohustusi (peab kõnesid,
autasustab, võtab vastu diplomaate ja välisriikide poliitikuid).
• Parlamendil on seadusandja ülesanne ja täidesaatva võimu
kokku panemine.
• Valitsus moodustatakse parlamendivalimiste tulemuste
põhjal.
• Valitsust saavad juhtida vaid parteid kellel on arvukas
esindatus parlamendis.

10. • Valitsuse eluiga sõltub parlamendi toetusest, sest parlament
võib korraldada umbusaldus hääletuse ning seeläbi tagandada
valitsuse või mõne üksiku ministri.
• Enamiku seaduseelnõusid (sh riigieelarve) koostab valitsus ja
saadab seejärel selle parlamendile menetlemiseks.
• Valitsusele umbusaldust hääletades peavad saadikud
arvestama ka võimalusega, et valitsuse erruminek annab
riigipeale õiguse saata parlament laiali ning kuulutada uued
valimised.
• Parlamentaarse riigikorralduse puhul on tähtsaim
võimuinstitutsioon parlament.
• Seadusandlik ja täidesaatev võim on väga tugevas
vastastikuses sõltuvuses, konflikt nende vahel võib viia
võimukriisini, üksmeel aga kiirendab otsustusprotsessi.

11. Ühe- ja Kahekojalisus
• Kuigi üldine aregutendents soosib ühekojalisi parlamente, on
tänapäeval ligi pooled parlamentidest kahekojalised.
• Euroopas koosneb kahest kojast Suurbritannia, Saksamaa,
Prantsusmaa, Itaalia,Tšehhi, Norra, Poola ja Venemaa
parlament.
• Ühekojalisus on iseloomulik Skandinaaviale (v.a Norra) ja Balti
riikidele.
• Parlamendi erineva taseme kodasid nimetatakse üldjuhul
ülem- ja alamkojaks, kuigi see ei tähenda et ülemkoda oleks
mõjuvõimsam kui alamkoda.

12. • Seadusandliku kogu kodade erinevused seisnevad nende:
 Komplekteerimise viisis
 Töövaldkondade jaotuses
• Parlamendi alamkoda moodustatakse kõikides riikides otseste
üldvalimiste teel.
• Ülemkoja komplekteerimisel on kaks erinevat põhimõtet:
 Näiteks Suurbritannias, kujutab ülemkoda seisusliku
esindusorganit.
 Teisel juhul tingivad ülemkoja moodustamise kas riigi ulatuslik
territoorium või haldusjaotus, seega vajadus esindada
keskvõimu tasandil regionaalseid huve.

13. • Regionaalsel esindatusel põhineva ülemkoja
komplekteerimine võib toimuda kahel viisil:
 Ülemkotta delegeeritakse regionaalvõimude (liidumaade,
osariikide, kraide) esindajad. Selline põhimõte kehtib
Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal.
 Ülemkoda valitakse otse rahva poolt vastavalt regionaalüksuse
esindusnormile. Näiteks valivad USA kodanikud igast osariigist
Senatisse kaks esindajat ehk senaatorit. Otsevalimised
toimuvad ka Itaalias ning Jaapanis.
• Ülemkoja komplekteerimise põhimõte määrab üldjoones ka
kodadevahelise tööjaotuse.

14. Parlamendi formaalõiguslik struktuur
• Et esinduskogu tõhusalt tööle panna tuleb luua töörühmad ja
juhtorganid. Selles jaotuses eristatakse formaalõiguslikku
struktuuri, mis on fikseeritud seadustega, ning poliitilist
struktuuri mis oleneb parlamedi erakondlikust kooseisust mis
seega muutub peale iga uue parlamendi kokkutulekut.
• Parlamendi formaalõigusliku struktuuri osad on parlamendi
juhatus (esimees, aseesimehed) ja komisjonid.
• Poliitilise struktuuri moodustavad fraktsioonid, koalitsioon ja
opositsioon.
• Parlamendi igapäevast tööd juhib parlamendi esimees ehk
spiiker.

15. • Spiikri põhiülesandeks on tagada istungite korrakohane kulg ja
päevakorra täitmine.
• Spiiker ei tohi osaleda parlamendi komisjonide ja fraktsioonide
töös, mis tähendab, et ta jääb seaduseelnõude sisulisest
arutamisest kõrvale.
• Vaid erakorralistes oludes (riigipea pikaajalise eemaloleku korral)
muutub spiiker tähtsaks poliitiliseks figuuriks – riigipea
kohusetäitjaks.
• Komisjonid/komiteed on parlamendi tööorganid.
• Alalised komisjonid keskenduvad ühele valitsemisalale.
• Iga parlamendisaadik kuulub ühte komisjoni.
• Komisjonide koostamisel jälgitakse komisjoni erakonnalist
kooseisu.
• Erakorraliste ning oluliste probleemide uurimiseks võib
parlament ka luua ajutisi komisjone.

16. Parlamendi erakondlik jaotus
• Koalitsiooni moodustavad need parteid, kes kuuluvad
valitsusse.
• Opositsiooni kuuluvad need erakonnad, kes ei ole valitsuses
esindatud ja kes mängivad vastasjõu rolli.
• Nii koalitsiooni- kui opositsioonierakondade saadikud
moodustavad fraktsioone ehk saadikurühmi.
• Nii koalitsiooni- kui opositsioonierakondade saadikud
moodustavad fraktsioone ehk saadikurühmi.
• Kõik frakstiooni liikmed on pärit ühest parteist.
• Fraktioonides arutatakse läbi, kuidas käituda seaduseelnõude
menetlemisel ja hääletamisel, milliseid parandusiettepanekuid
või küsimusi esitada.

17. Rahva huvide esindamine ja
seadusloome
• Parlamendi teine nimetus (seadusandlik võim) viitab ilmekalt
tema peamisele funktsioonile: algatada, menetleda ja võtta
vastu seadusi.
• Valitsus algatab enamus seaduseelnõud, mida parlament
arutab ja hääletab.
• Riigipea peab välja kuulutama parlamendis vastu võetud
seadused alles selle järel on seadus kehtiv.
• Kui riigipea leiab, et seadus kahjustab ühiskonda sidusust,
pärsib arengut või on põhiseadusega vastuolus, saadab ta
seaduse tagasi parlamenti.
• Üks oluline parlamendi funktsioon on erinevate huvide
esindamine ja nende tasakaalustatud viimine seadustesse.

18. Mis on lobism?
• Lobism on istungi vaheajal peetav vestlus erinevate mõttetega
inimeste vahel, mis hiljem määravad hääletuse tulemused.
• Lobismi kutsutakse eesti keeles kuluaaripoliitikaks.
• Et vähendada korruptsiooni püütakse muuta lobistide tegevus
võimalikult läbipaistvaks ja kontrollitavaks.

19. Parlamendi järelvalve
• Kolmandaks parlamendi funktsiooniks on järelevalve valitsuse
üle.
• On võimalik eristada kahte erinevat kontrolli vormi, otsest ja
kaudset.
• Otsese kontrolli vormid on:
 Parlamendi õigus avaldada umbusaldust ministritele (ka
peaministrile) ning seeläbi määrata valitsuse ametisoleku
kestvust.
 Parlamendi parteilise koosseisu arvestamine valitsuse
kokkupanemisel.

20.  Õigus võtta vastu seadusi, mis on valitsusele kohustuslikud
isegi siis, kui need lahknevad valitsuse seisukohtadest.
 „rahakoti võim” ehk parlamendi ainupädevus võtta vastu
riigieelarve, mille alusel eraldatakse valitsuse tegevuseks raha.
 Õigus kutsuda ministreid esinema parlamendi täiskogu ette ja
esitada arupärimisi.
• Kaudse kontrolli vormid on:
 Parlamenti kuuluvad valitsuspartei(de) juhtpoliitikud nõuavad
poliitilist distsipliini oma erakonna ministritelt.
 Ministrid, kes on varem olnud parlamendisaadikuks, toovad
valitsusse kaasa parlamenditöö stiili.
 Kuigi parlamendi roll seadusloomes on kahanenud, säilib
tema tähtsus sotsiaalse komunikatsiooni kanalina.

21. Seaduseelnõu menetlemine
• Parlamendi põhitegevuseks on seadusloome, mis hõlmab nii
uute seaduste koostamist, olemasolevate seaduste muutmist
või tühistamist ja rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimist.
• Parlamendi tööd seaduste kallal nimetatakse menetlemiseks.
• Menetlemise tähtsamad tegevused on seaduseelnõude
lugemised ja hääletamine.
• Esimesel lugemisel kuulatakse ära eelnõu algataja ja
juhtivkomisjoni esindaja ettekanded ning otsustatakse, kas
eelnõu menetlemist jätkatakse.
• Teisel lugemisel toimuvad peamised vaidlused eelnõu üle, kõik
muudatusettepanekud hääletatakse täiskogul läbi.
• Kolmandal lugemisel saavad parandusi ja muudatusi esitada
vaid fraktsiooni ja alalised komisjonid, mitte enam üksikud
saadikud.

22. Täidesaatev võim tänapäeva
valitsemissüsteemis
Valitsuse suhted riigipea, parlamendi ja erakondadega.
• Viimase poole sajandi jooksul on parlamendi roll vähenenud
ja täidesaatev võim tugevnenud.
• Täidesaatval võimul on tugevam aparaat ja rohkem
funktsioone kui parlamendil.
• Nüüdisaegne poliitilise otsustamise protsess nõuab kiiret ja
asjatundlikku tegutsemist.
• Minister on poliitiline figuur, kes peab valitsuses kaitsma oma
erakonna seisukohti.
• Ametnike hirarhia kõrgeimal astmel on Kantsel – Peab tagama
ministreeriumi igapäevatöö ning kindlustama järjepidevuse
ministrite vahetumise puhul.

23. Kuidas valitsust moodustatakse?
• Riigipea ülesandeks on nimetada peaministrikandidaat.
• Kaheparteilises parlamentaarses riigis, kus ühelgi parlamendis
esitatud erakonnal pole ülekaalukat enamust (Suurbritannia),
jääb riigipeale (kuningannale) vaid formaalne ülesanne
kinnitada kahekordse valiku tulemus.
• Mitmeparteilises parlamentaarses riigis, kus ühelgi parlamendis
esindatud erakonnal pole ülekaalukat enamust, jääb riigipeale
suurem mänguruum peaministrikandidaadi leidmisel.
• Üldiselt on riigipea roll peaministri ametisse nimetamisel
parlamentaarses riigis formaalne, sisulise otsustamise õiguse on
ta loovutanud poliitilistele parteidele.

24. • Ministrite nimetamine kujutab endast poliitilisi läbirääkimisi,
mida juhib värske peaminister.
• Et kindlustada häälte ülekaal parlamendis, tuleb moodustada
koalitsioonivalitsus, kuhu kuuluvad mitme erakonna
esindajad.

25. Valitsuse elueast
• See, kui kaua valitsus püsib sõltub mitmest tegurist, nagu
valitsemise põhiseaduslik ülesehitus, parlamendi erakondlik
jaotus, parteispektri iseloom ning ministrikohtade jaotusest
erakondade vahel.
• Parlamendi erakondlik jaotus ja erakondade suhted määravad
ära selle, kas moodustatakse enamusvalitsus või
vähemusvalitsus.
• Enamusvalitsus kontrollib vähemalt pooli saadikukohti
parlamendis, enamasti on enamusvalitsusel ainult napp
ülekaal opositsiooni ees, mis tähendab et
koalitsioonipartnerid peavd kokku hoidma.

26. Avalik haldus ja bürokraatia
Bürokraatia mõiste ja tema tugevuse põhjused
• Ükski nüüdisaegne riik ei saa hakkama päris ilma bürokraatiata
ehk ametnikkonnata.
• Ametnikkond tegeleb riigivõimu otsuste igapäeva täideviimisega
ehk avaliku haldusega.
• Avaliku halduse üheks põhijooneks on püsivus.
• Avaliku halduse üheks põhijooneks on püsivus, seda kuna püsiv
töökogemus tõstab ametnike professionaalsust.
• Bürokraatia võimu tugevdab selle arvukus.
• Viimastel aastakümnetel on võetud ette mitmeid avaliku
halduse reforme, eesmärgiga vähendada bürokraatia
ebaefektiivsust ja muid loomuomaseid puudusi ehk bürokraatia
patoloogiaid.

27. Bürokraatia funktsioonid
• Ametnikkonna peamiseks ülesandeks on poliitika elluviimine.
• Alamaastme ametnikud suhtlevad peamiselt kodanikega,
kõrgema astme ametnikud aga poliitika kujundajatega.
• Ametnikonnad valmistavad ministrile ette materjale
kabinetiistungiks või parlamendikuulamiseks, samuti võtavad
nad osa seaduste ettevalmistamisest.
• Ametnikonnad osalevad ka poliitilistes konsultatsioonides ja
läbirääkimistes survegruppide või kodanikuorganisatsioonide
esindajatega.
• Poliitiline neutraalsus ja alalhoidlikkus aitavad vältida
läbirääkimiste ummikussejooksmist teravate konfliktide tõttu
või ühe osapoole huvide läbisurumist teiste arvelt.

28. • Ametnik tugineb tegutsedes alalhoidlikkusele, mõistusele,
reeglitele ja professionaalsusele, ning vastandub sellega
poliitikule.
• Poliitika ja haldus (poliitika igapäevane realiseerimine)
põimuvad, kuid ei tohi samastuda.
• Bürokraatiat kui süsteemi stabiliseerijat ning vahekohtuniku
funktsiooni toetavad selge ametihierarhia, tööjaotus ja
kirjalikud standardsed tegevusjuhised.
• Ametnik ei tohi osaleda aktiivselt poliitikas (v.a hääletamine
valimistel), ta on nimetu otsuste täideviia, aga mitte otsuste
kavandaja.
• Veel üheks bürokraatia funktsiooniks on iseenda
(ametnikkonna) taastootmine, arendamine ja inimressursi
juhtimine.

29. Avalike teenistujate värbamine ja
karjäär
• Nüüdisaegses avalikus halduses on keelatud on ametikoha
ostmine, isiklik omamine ja pärandamine. See muudab
ametniku koha näiliselt kõigi jaoks vabaks.
• Avalikku teenistusse astumine üks rangemalt reguleeritud
hõivevaldkondi.
• Nõutud on lisaks kodakontsusele tavaliselt kõrgharidus
määratud erialal, regulaarne enesetäiendamine ja üldine
ametialane asjatundlikkus.
• Ametniku koha täitmine toimub peamiselt avaliku konkursi
korras.

30. Järelevalve ametnike tegevuse üle
• Demokraatlik riik rõhutab vajadust kontrollida ametnike võimu,
põhjendades seda peamiselt esindusdemokraatia põhimõttega.
• Jälgitakse kas teostatavad asjad on ikka rahva nõudmised, või
on tegemist mingi ametnikkonna erahuviga.
• Teises jälgimis põhjuseks on vajadus tõsta valitsemise tõhusust,
et olulised küsimused saaksid kiirelt lahenduse.
• Kontrolli võib teostada kolmes vormis:
 1. Sisemises ehk ametkondlikus vormis
 2. Poliitilises vormis
 3. Õiguslikus vormis

31. • Sisekontrollis põimuvad kaks aspekti – juriidiline ja
psüholoogiline.
• Juriidilise all mõeldakse kas ametnik on käitunud seaduste ja
ministreeriumi põhimäärusega vastavalt.
• Psüholoogiline järelvale alla kuulub ametnikukultuuri jälgimine
mis kirjutab ametnikele ette eetikanormid ja käitumismallid.
• Poliitilise kontrolli all mõeldakse varalist järelvalvet kui ka
kontrolli kõrgete ametikohtade täitmise protseduuri üle.
Näiteks jägitakse, kuidas kasutatakse nende käsutuses olevat
riigi raha, hooneid, tehnikat ja muud vara.
• Õiguslik kontroll peab tagama haldussuutlikkuse ning vältmima
korruptsiooni. Seda võib teha kahel moel:
 Kasutade üldist kohtusüsteemi
 Kasutatakse spetsiaalset ombudsmani institutsiooni

32. Kohtuvõim
Kohtuvõim – üks võimuharudest
• Kohtu iseseisvus ja sõltumatus on demokraatliku riigi
kohustuslik tunnus.
• Kohtuvõim on poliitilise süsteemi üks osa, kõrgeima kohtu
tegevus aga osa poliitilisest protsessist.
• Kohtuvõim ei allu seadusandliku ega täidesaatva võimu
kontrollile.

33. Kohtusüsteemid
• Kõrgeim kohtuaste tegeleb põhiseadusliku järelvalvega.
• Eristatakse kahte põhiseadusliku järelvalve mudelit:
 Anglo-Ameerika
 Mandri-Euroopa
• USA’s pole omaette konstitutsioonikohust, mille ülesandeks
oleks põhiseaduslikuse järelvalve. Kogu kohtusüsteem on
ühtne, tipnedes ülemkohtuga.
• Kohtunikkond moodustatakse USA’s valimiste teel.

34. • Mandri-Euroopale on iseloomulik mitmeharuline
spetsialiseeritud kohtusüsteem, mis jaguneb:
 Kriminaalkohtuteks
 Tsiviilkohtuteks
 Sageli ka veel Halduskohtuteks.
• Mandri-Euroopa kohtusüsteemi kõrgeimaks astmeks on
konstitutsioonikohus.
• Kohtunikud nimetad selles mudelis valitsus.
• Kohtunikul peab kindlasti olema õigusalane ülikooliharidus.
• Kohtunik nimetatakse ametisse terveks eluks, tema
tagandamine on üsna keeruline (ja harvaesinev) protseduur.
• Mõned kohtusüsteemid on mujal maailmas üpris spetsiifilised
ning neid ei saa paigutada ei Mandri-Euroopa ega Anglo-
Ameerika mudeli alla.

35. Kohtusüsteemi funktsioonid
• Kohtute ülesandeks on õiguskorra tagamine ja kodanike
õiguste kaitsmine.
• Kohtusüsteem täidab ka konstitutsioonilisi funktsioone.
• Eristatakse nelja peamist põhiseaduslikkusega seotud
funktsiooni:
 Seaduste konstitutsioonikohasuse järelvalve
 Ülemkohus täidab erinevate võimuinstitutsioonide või -
tasandite tasakaalustaja rolli.
 Kehtiva valitsemisüsteemi toetamine ja stabiliseerimine.

36. Regionaalne ja kohalik valitsemine
Miks on regionaalne valitsemine tähtis
• Regionaalne ühtekuuluvustunne mängib olulist rolli riigi
tugevdamisel.
• Regionaalpoliitika abil saab tasakaalustada majanduslikku
arengut.
• Regionaalpoliitika peab vähendama seda ebavõrdsust, mis
tuleneb loomulikust majandusarengust.
• Varasemate sajanditega võrreldes on riigi välis- ja
kaitsepoliitiliste funktsioonide tähtsus kahanenud. Selle
asemel pälvivad üha enam tähelepanu heaolu ja avalik haldus.

37. Administratiivse ülesehituse
põhimudelid
• On kujunenud kaks riigi administratiivstruktuuri mudelit:
 Esimesel juhul luuakse haldusfunktsioonide täitmiseks
kohalikud valitsused, mis sõltuvad tugevasti keskvalitsusest.
Seda mudelit kasutatakse näiteks: Prantsusmaal,Itaalias ja
Suurbritannias.
 Teisel juhul luuakse kohalikud omavalitsused palju
iseseisvamad, nad korraldavad kogu kohaliku elu. Seda mudelit
kasutavad näiteks: Saksamaa ja osa Skandinaavia riike.
• Tsentraliseeritud keskvalitsusest sõltuv administratiivstruktuur
• Kõik otsused lähtuvad ülalt, keskvõimust, kes kontrollib
ressursse ja otsuste täitmist.

38. • Oluline roll on regionaaltasandil, mida juhib suurte
volitustega keskvõimu esindaja.
• Regionaalvalitsus (Eesti maavalitsuse analoog) on vahendajaks
ning koordinaatoriks keskvõimu ja kohalike võimude vahel.
• Kohalikule omavalitsusele jääb vastutus vaid kultuuri
valdkonnas ning kohalikus majanduses (nt kalandus, turism).
• Niisugust halduskorraldust tundakse ka kui kahetasandilise
halduskorraldusena. Ühe tasandi moodustab kesk- ja
regionaalvõim ning teise tasandi kohalikud omavalitsused.

39. Detsentraliseeritud autonoomne
kohalik võim.
• Selle mudeli puhul on kohalikul võimul on märksa enam
otsustusvabadust avaliku elu korraldamisel.
• Finantsiline iseseisvus ehk munitsipaalvõim kogub suure osa
tuludest ise ja vaid väike osa tuleb keskvalitsuselt.
• Kohalike maksude osakaal küündib 20-30% kõigist maksudest.
• Halduskorraldus on kolmetasandiline, igal tasandil –
keskvõimul, regionaalvõimul ja kohalikul võimul – on oma
selge pädevus ja ülesanded poliitika teostamiseks.

40. Kohaliku valitsemise arengusuunad
• Vastutuse jaotus valitsemistasandite vahel on keskne
probleem.
• On kujunemas suundumus võrgustikukoostöö poole.
• Traditsioonilised järelvalvesuhted on asendumas
koostöösuhetega, mille üheks vormiks on komiteede ja
nõukodade loomine.
• Regionaalarengu tähtsustamine eurointegratsiooni kontekstis
on teine põhiline arengusuundumus.
• Euroopa Liit peab oluliseks ka kohaliku demokraatia
edendamist.

41. Valitsemiskorraldus Euroopa Liidus
Kas riikide liit või liitriik?
• Euroopa liidule on omased nii valitsusvahelisele kui
riikideülesele koostööle iseloomulikud jooned.
• Valitsusvahelise koostöö raames säilitab iga liikmesriik oma
iseseisvuse.
• Valitsustevaheline koostöö peamiselt ühise välis- ja
julgeolekupoliitika vallas ning koostöös justiits- ja siseasjades.
• EL omab kõiki riigile omaseid valitsemisinstitutsioone -
esinduskogu (parlament), seadusandlikku kogu, täidesaatvat
võimu, kohut ja sõltumatut keskpanka.
• See annab alust väitele, et EL poelgi enam rahvusvaheline
organisatsioon, vaid suur föderatiivriik.

42. Ministrite Nõukogu
• Ministrite Nõukogu kannab seadusandlikku funktsiooni, kuigi
viimasel ajal on see saanud üha enam õigusi seadusloomes
kaasa rääkida ka Euroopa Parlamendis.
• Ministrite Nõukogus esindab igat liikmesriiki üks minister mis
on 25 liikmeline.
• Oluline roll EL’i valitsemises on täita Ministrite Nõukogu
eesistuja koht mis kohustab eesistujariigi esindajatel juhtida
kõiki istungeid järgnevad 6 kuud, mille järel eesistujariik
vahetub.
• Otsuseid võetakse vastu hääletamise teel.
• Igal ministril on hääli vastavalt oma riigi rahvaarvule (kokku
321 häält).

43. • Otsused loetakse vastuvõetuks kui on antud vähemalt 258
poolthäält, sel juhul on tegemist kvalifitseeritud
häälteenamusega.
• Ministrite Nõukogu otsused formuleeritakse õigusaktidena,
mille kohustuslikuse aste on erinev. Kõige rangem neist on
määrus.

44. Euroopa Komisjon
• Euroopa Komisjon koosneb 25 liikmest ehk volinikust.
• Volinik peab oma tegevuses lähtuma EL’i huvitest mitte enda
koduriigi omadest.
• Iga volinik vastutab kindla poliitikavaldkonna eest, nagu
välisuhted, põllumajandus, sotsiaalküsimused, energia,
transport jne.
• Komisjoni juhib Komisjoni president.
• Kuna tegu on EL’i täitevvõimuga, mis vastutab ühenduse tõhusa
toimimise eest, siis vajavad volinikud arvukalt bürokraatiat.
• Komisjoni tähtsamateks allüksusteks on 26 peadirektoraati,
mida võib võrrelda ministeeriumitega.

45. • Euroopa Komisjon täidab järgnevaid ülesandeid:
 Teeb ettepanekuid ühenduse edasise arengu kohta, algatab
seaduseelnõusid ja valmistab ette istungeid.
 Jälgib Ministrite Nõukogu otsuste täitmist liikmesriikide poolt.
Olles avastanud rikkumise, võib komisjon liikmesriiki trahvida.
 Seisab EL-i õigusnormide rakendamise eest.
 esindab EL-i rahvusvahelistes organisatsioonides, näiteks
Maailma Kaubandusorganisatsioonis.
 Haldab EL’i eelarvet.

46. Euroopa Parlament
• Euroopa Parlamendis on liikmesriikide valijaskonna
esindusassamblee kuhu kuulub 732 saadikut.
• Kui Euroopa Parlament pole komisjoni tööga rahul, võib ta
komisjoni laiali saata.
• Europarlament valitakse iga viie aasta järel liikmesriikide
kodanike poolt otsestel valimistel.
• Saadikumandaadid jagatakse riikide vahel vastavalt nende
rahvaarvule.
• Parlamendis koonduvad saadikud mitte riikide vaid
ideoloogiafraktsioonide kaupa.

47. Seadusandliku võimu jagamine
• Seadusandlik funktsioon on jagatud Euroopa Parlamendi ja
Ministrite Nõukogu vahel.
• Otsuste vastuvõtmiseks on vajalik parlamendi nõusolek.
• Olemasolevate liidulepingute muutmise, uute algatamise või
ratifiseerimise osas pole europarlamendil ültse sõnaõigust.
• Mitmetes valdkondades on nõutav Euroopa Parlamendi ja
Ministrite Nõukogu koostöö.
• Mõnedes tundlikes küsimustes, nagu siseturg ja tarbijakaitse,
diplomite vastastikune tunnustamine, kultuuri ja tehnoloogia
küsimused, on nõutav nii ministrite Nõukogu kui ka Euroopa
Parlamendi toetus. Seda protseduuri nimetatakse
kaasotsustamismenetluseks.

48. Euroopa Kohus
• Euroopa Kohtu seisukohavõtt on kõigile liikmesriikidele
täitmiseks kohustuslik.
• Seisab kodanike ja ettevõtete huvide eest.
• Igal EL’i kodanikul on õigus paluda kohtult abi.
• Kui mõne liikmesriigi seaduse ja EL’i õigusnormi vahel tekib
vastuolu, tuleb muuta liikmesriigi seadust.
• EL’i õigusakt on ülimuslik rahvusliku seaduse suhtes.
• Euroopa Kohtusse kuulub 25 kohtunikku, igast liikmesriigist
üks.
• Kohtunikud nimetatakse ametisse tema valitsuse poolt 6
aastaks, kuid nad annavad vande et lahendavad kohtuasju
sõltumatult oma riigi valitsusest.