1. JUHAN VIIDING “ Kui matate, siis ärge enam pooge mind lipsuga. Sest elus kandsin hoopis teisi ehteid.”

2. 1. juuni 1948 – 21. veebruar 1995

4. LAPSEPÕLV JA NOORUS “ Kõrges rohus suures rahus tillukene mees/ kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.”

5. Koduõues 1954. aastal

6. Suvi 1958

8. Juhan Viiding ja Ilmar Tammur filmi “Laulu sõber” võtetel 1961. aastal

9. KÜPSUSKIRJAND MÖÖDA KODULINNA TÄNAVAID (eklektiline visand) Öö. Kustund latern. Tänav tühi. Helk müüril mõttetu ja tuhm. Kui tahad, edasi veel rühi, siit ringist ei vii ükski uhm. Kui sured, algad vanal plaanil Ja korduvad kõik tuntud lood. Öö. Jäine virvendus kanaalil, umbtänav, latern, rohupood. Nii ütles suur luuletaja Aleksander Blok Heiti Talviku tõlkes. Vabandatagu mind selle tsitaadi toomise pärast, kuid assotsiatsioonidel on tundeelus oma koht.

10. Mööda kodulinna tänavaid ja kindlasti ka paljust mööda kõnnib tuhandeid inimesi. On enesega rahulolevaid dändisid, on pakkupugenud boheemlasi, kes otsivad vaikset kohakest, kus oma päevast napsuratsiooni täita, on vanu ja päris väikesi olendeid, on igasuguseid eripalgelisi inimtüüpe. Olles aus, ütlen, et rohkem on ebahuvitavaid kui huvipakkuvaid. Keskpäeval suundub tuhandepäine mass kauplusi ründama, kohvikusse istuma ja „ühiskondlikku transporti“ üle koormama. Vahel harva, kui ma ei viibi just depressiooniseisundis, hakkan huvi tundma nende inimeste vastu. Tihtipeale peatub pilk mõnel huvitaval olendil ja kui seda märgatakse, tekib vaatlusalusel kentsakas tunne. Ilmtingimata arvab ta, et midagi on korrast ära ja hakkab oma välimust silmitsema. Materjalistlikult seda seletada näib olevat võimatu, kuid tihti olen püüdnud tungida (andestage pretensioonikust!) inimese hinge. Hoopiski jätan tähele panemata kehakatted või kübara.

11. Modernistlik-sürrealistlikult: üks tänav ütles mulle et ta jälestab inimesi, kes teda tallavad. Aga mina ei hoolinud ta jutust, sest kuidas saab üks sajanditevanune tänav mulle midagi huvitavat või tarka öelda, kui ta ei ole õppinud ajaloolist materialismi. Uued rajoonid on sarnased imikuile, kes pidevalt end märjaks teevad ja alalõpmata karjuvad, suutmata midagi taibata. Vanalinn on kui hallipäine ja alandlik rauk, kes ehk teab enam-vähem olukorda, milles ta viibib, kes teab oma tänavaid, tunneb nende voorusi ja pahesid, kuid ei reeda kellelegi oma perekonnasaladust. Aga saladusi ja saladusekesi sellel linnal on. Neid ei ole suutnud päevavalgele tuua ka iga-aastased tänavate üleskaevamised ja vanade hoonete lammutamised.

12. Kõik vananeb... Suurlinnad vajuvad aja jooksul, Pisa torn kaldub ikka rohkem viltu, olgugi et on esitatud kõikvõimalikke päästeprojekte. Plombeeritud ja pragulise vaabaga ajahammas närib... Vanalinn tundub olevat igavene. Paistab, et ta ei vanane, et ta elab veel tuhandeid aastaid. Paistab... Kuid ehk on majadel ja tänavail vähktõbi? Ehk on linna kokkuvarisemine vältimatu? Sellised põhjendamatud illusoorsed mõtted kummitavad mind tihti, sest ma kardan oma linna pärast samuti, kui ma kardan oma rahva hävinemist. Ja see hävinemine, teaduslikumalt ja õigemini assimileerumine, paistab olevat vältimatu. Oh ei, minu puhul ei ole tegemist „rahvavaenlase“ ega paadunud natsionalistiga. Olen ehk liiga egotsentriline, et kõnelen endast? Aga ka mina olen üks neist, kes igapäev mõõdab (paiguti võõrana näiva) kodulinna tänavaid. Järelikult olen minagi tibatillukene kild sellest üksusest, mida kutsutakse Tallinna elanikkonnaks. Kuigi ehk pisut rohkem pessimistlikult meelestatud kui mõni teine ja vähem kui keegi kolmas. Pessimistlik alatoon, muide, ei ole poos ega teesklus. See on kauge järelkaja Baudelaire'ilikest meeleoludest, Kafkalikust troostitusest, mis on, ma ei salga, tugevalt mõjutanud minu HINGEILMA mõni aasta tagasi.

13. Praegu olen ma täielikult haaratud ühest võikast mõttest. Nimelt juhtub tihti, et mõnd üldtuntud tarbesõna pidevalt korrates, kaotaks ta justkui tähenduse, muutuks mõttetuks ja arusaamatuks, tema kordamine peaaegu lalinaks. Nii on tihti ka selle linnaga. Vahel, kui vaatan teda mõne ebatavalisema nurga alt, jälgin üksisilmi mõnd hoonet, mõnd inimest või vaateakent, tundub, kui oleksin võõras, päris võõras linnas. Ja võõras olen elus üldse. Oh ei, see ei ole südamepuistamine, hoidku jumal, see on vaid tunne, millest ma ei pääse. Armastan oma südalinna harva. Vaid öiti, siis kui tänav on inimtühi, kui on käre külm ja kui lumi katab tänavate ja katuste tahma. Siis tunnen, et ta võiks olla mu Mekka. Esimesed kojamehed, esimene tramm. Põgenen koju. Kuid hoolimata kõigest vastuvõtmatust, mis on ses linnas, hoolimata ta vastuolulisusest, tunnen, et olen aheldatud mingi salapärase jõu mõjul ta külge. Tulen alati tagasi, ükskõik kustkohast, et kõndida öisel Toompeal, alla Pikast Jalast, mööda Laia tänavat ja nii edasi, edasi seni, kuni: „ Kon mino liha lähep kõige liha tiid“, nagu ütles Artur Adson. Ja umbes sedalaadi ütlesid ka paljud teised enne teada ja ütlevad paljud pärast teda, sest me kaome ju! Ka Tallinn. Kaootiline mõttekäik jõuab lõpule ja jätkub siis, kui kontsade klõpsumine vanal sillutisel talle tuttavaks fooniks on ...

16. TEATER 5. juulil 1978 - Ants Lauteri nimeline teatripreemia (“Kolm õde”, Poeet lavastuses “Mängi, pillimees!”, Yniold lavastuses “Pelléas ja Melisande”) “ Meie ees on mees, kes mitte ei tee kunsti, vaid on seda ise “ M.Mutt

19. KES ON JÜRI ÜDI? “ Igal juhul on nimi Üdi mitte ainult kõlaliselt vaid ka mõisteliselt mind teistest eristava märgina vajalik (üdini tungiv karjatus, üdini märg, üdini põhjalik, üdini poeet). Seda sisemist inimest, keda endas ajuti tunnen, nimetanigi Jüri Üdiks.”

31. Aitäh!