1. Argumentation, enjeux et pratique de
l’« engagement neutre » : le cas de l’écriture
de presse
Roselyne Koren
Ettekanne: Karola Karlson

2. Artikkel keskendub ajakirjandusartiklite neutraalse
keelekasutuse uurimisele.
Peamiselt on uuritud ajalehte Le Monde, ühtlasi ka teiste
teoreetikute töid ning mõnd teist ajalehte.
Autor üritab näidata, kuidas läbi sõnade saab teksti sisse
panna arvamust ning jälgib subjektiivsust ning
objektiivsust tõstvaid kirjutamisviise.

3. Artikli põhiideed:
• Subjektiivsuse vähendamine aitab kaasa auditooriumi
mõttevabadusele ning isiklike seisukohtade
moodustumisele.
• Ajakirjanik ei tohi kirjutada nii, et näiliselt on kõik
korrektne ning erapooletu, kuid artikkel tegelikkuses
mõjutab lugeja arvamust.
• Neutraalsuse kasutamine muudab ajakilehtede artiklite
kirjutamise riskivabamaks, autorit ei saa subjektiivsuses
süüdistada ning uudis on suurema väärtusega.

4. Alustuseks räägib autor mõndade teiste teoreetikute
arvamustest.
Näiteks toob ta välja, et neutraalsus väljendub
ettevaatlikkuses, mida räägitakse. See välistab kindla
positsiooni võtmise .
Mitte ainult ajakirjanikud ei kasuta igapäevaselt oma
arvamuse mitte välja ütlemist, vaid ka näiteks kirjanduse
uurijad, kelle ütlusi puhta tõena võtakse. Neil lasub veelgi
suurem vastutus.
Sel juhul on kindla positsiooni mitte võtmine nagu kaitse
kriitika vastu.

5. Charaudeau tõi välja hea võrdluse, et ajakirjanik peaks olema
poliitiliselt neutraalne, kuid võtma sotsiaalselt kujunenud
moraalidega ühtse seisukoha.
Autor ise esitab küsimuse, miks ajakirjaniku ei tee vahet puhtal
neutraalsusel ning näilisel neutraalsusel. Ta pakub välja
hüpoteesi, et see on eetika küsimus. Kui ajakirjanikud jälgiksid
nii sotsiaalset moraali kui ka neutraalsuse eetikat, siis ei
teeskleks nad, et suudavad eristada kommentaarist tuleneva
informatsiooni ning sündmuse neutraalse kirjeldamise.
Autor analüüsib ajakirjanduses esinenud neutraalsuse
kasutamist. Ta jälgib eelkõige kolumneid ning kuidas
ajakirjanikud neis kirjutades heade tavade koodeksit
rakendavad.

6. La conception journalistique du langage au miroir des
acquis de théories linguistiques contemporaines…
Jälgib ajakirjanduse keelekasutust tänapäevaste
keeleteooriate valguses.
• Enamik ajakirjanikke kasutavad sõnu, mis lubavad
lugejal ise otsustada, kelle poolt ta on ning oma
arvamuse kujundada. Ajakirjanikud üritavad kirjutada
objektiivselt ning neutraalselt.
• Sellegipoolest toimub artiklites mingi poole valimine
ning keelekasutus võib takistada lugejal informatsiooni
eristada ega oma seisukohta võtta.

7. Autor mainib sellist nähtust nagu « Les jeux du paraître ».
Sellega üritab autor näida neutraalsena, kuigi tegelikult
mõjutab tekst lugejat subjektiivselt.
Ta toob näiteks, et väljendites « ça m’intéresse je m’y
intéresse » pole sisulist vahet, kuid esimene on
objektiivsem kui teine. Esimene tähendab justkui, et miski
puudutab meid kõiki

8. 2. Métadiscours journalistique sur « neutralité » et
« engagement »
Metadiskursus – vaatlus, milles saab teha sõltumatu
diskussiooni kriitikat vaatlemiskeeles.
Täielikku objektiivsust on võimatu saavutada,
Autor näeb parimat võimalust objektiivsuse saavutamiseks
selles, et ajaleht eristab informatiivsed ning arvamust
sisaldavad tekstid.

9. Tekstis kasutatakse mitmes näites teost “Le style du
Monde”, mis analüüsib, kuidas ajalehe Le Monde
ajakirjanikud neutraalsust käsitlevad.
Mõned autorid on öelnud, et nad tahavadki oma arvemust
artiklisse sisse panna ning leiavad, et Le Monde on ühtlasi
ka arvamuse avaldamise leht. Aga arvamusavaldused
võivad esineda vaid juhtkirjas ning ajalehe
arvamuslehekülgedel.

10. Erinevad subjektiivsuse väljundid:
- »vision », « points de vue personnels »
- »mise en perspective » de ce qui est passé inaperçu
- »angle original », autrement dit innovateur, contestataire,
éventuellement à rebours de la doxa de l’air du temps
- »écriture directe et convaincue »
- » ironie », « humour », « émotion », « indignation », mais
strictement localisés dans le cadre de la « chronique »,
- »instaurer une complicité durable avec le lecteur »

11. 2.3. Métadiscours sur le ton et le style
Mõnikord esineb artikleid, mis oma loomult on
neutraalsed, aga mille keelekasutus on elav ja näib olevat
milleski veendunud.
Isiklikumal toonil kirjutatud artiklit ei peaks pidama
subjektiivsemaks.

12. 1. « Le portrait épouse le style du récit, avec sa mise en scène, ses
personnages, le fil conducteur d’une histoire. […] Remarque Le
portrait ne doit être ni hagiographique ni condescendant. Il est
impératif de nuancer son point de vue » (p. 61).
2. « La rigueur des informations et la précision sont ses meilleures
qualités. Le reporter doit y ajouter (je souligne) le sens de l’écriture
pour faire vivre les situations dont il rend compte. Un ton plus
personnel est donc possible. Remarques Le souci pédagogique est
primordial ». Le lecteur « doit avoir l’impression d’ ‘ y être’ […]. Le
titre est impérativement informatif. »
esimese näite remark on subjektiivne ja mõjutab lugejat,
teises näites on stiil pigem teksti lisand ning ei kalluta lugeja arvamust,

13. 3. Des principes à la mise en pratique ou des désirs
aux réalités…
Selles analüüsi osas vaatles autor Le Monde’i erilehe
“Evidences” juhtkirjasid. Selle väljaande puhul on objektiivsus
eriti oluline.
analüüsiks:
• « C’était une évidence déjà c’est un fait établi désormais »
• « Ces récits […] ne laissent aucune place au doute »
• « la lecture des différents reportages […] était totalement
éclairante »
• « Il faudrait donc être d’une assez détestable mauvaise foi
pour ne pas reconnaître que… ».

14. Autre mode de neutralisation de l’engagement : l’emploi de
l’indéfini « on » qui permet de ne pas nommer explicitement les
énonciateurs ou les cibles des jugements critiques et d’atténuer
ainsi la responsabilité des uns et des autres, tout en la
désignant :
• « La dictature de Bagdad est tombée. Et c’est une bonne
chose même si l’on ne peut et ne veut préjuger de lendemains
démocratiques » ;
Umbisikulise tegumoe kasutamine aitab tekitada tunde, et
tekst on objektiivne.

15. Autor võrdleb le Figaro ning le Monde’ artikleid, mis on sama
teemal, ning leiab, et le Figaro artiklis on rohke subjektiivseid
lauseid.
Näiteks:
• seul Le Figaro signale que des étudiants de l’université de
Saint-Denis « ont placardé dans le hall des extraits
antisémites du livre interdit de Roger Garaudy » et « qu’une
mosquée a brûlé dans un incident criminel », que « des
tombes ont été profanées dans le carré musulman »
• Le Monde propose d’autres illustrations : des coups de feu
sur l’autoroute, une « randonnée raciste », la distribution de
tracts, « des boîtes aux lettres ou plaques professionnelles au
nom juif arraché »
Kumbki ajaleht valib oma sündmuste kirjeldamise viisi.

16. FIN