1. Lihtsalt loe – ja mõtle
sellele, mida lugesid…
Luba endale 5
minutit mõtisklust!
2. Ühel päeval palus õpetaja
lastel paberile kirjutada kõigi
kaasõpilaste nimed – üksteise
alla, nii, et iga nime taha jääks
ka ruumi.
3. Järgmiseks palus õpetaja
õpilastel mõelda, mis on kõige
parem asi, mida nad selle või
tolle klassikaaslase kohta öelda
oskavad. Need kõige paremad
asjad palus õpetaja paberil
olevate nimede taha kirjutada.
4. See oli raske ülesanne ja võttis terve
tunni. Enne vahetunnile minekut korjas
õpetaja kõigi laste käest paberid
kokku. Nädalavahetusel kirjutas
õpetaja iga lapse nime eraldi lehele
ning selle juurde kõik toredad
kaaslaste lehtedelt pärit märkused.
5. Esmaspäeval sai iga laps oma
nimekirja. Õige pea naeratasid kõik.
“Kas tõesti?”, kostis sosinat. “Ma ei
teadnudki, et ma kellegi jaoks midagi
tähendan! Ma ei teadnudki, et teised
minust niimoodi arvavad! Ma ei
teadnudki, et teised minust niimoodi
hoolivad!”
6. Seejärel polnud neist nimekirjadest
enam kunagi juttu. Õpetaja ei teadnud,
kas lapsed on neist omavahel või
vanematega rääkinud. Aga see
polnudki tähtis. Ülesanne oli oma
eesmärgi täitnud – õpilased olid
sõbralikud ja õnnelikud. Nad olid rahul
endiga ja rahul teistega.
7. Mõned aastad hiljem hukkus
üks õpilastest missioonil.
Õpetaja läks matustele. Kirik
oli täis noore mehe sõpru.
9. Viimasena läks kirstu juurde õpetaja. Kui
ta seal seisis, pöördus tema poole üks
kirstu kandvatest sõduritest: “Kas Teie
olite tema matemaatikaõpetaja?” Õpetaja
noogutas. “Ta rääkis teist väga tihti,”
ütles sõdur seepeale.
10. Pärast matusetalitust kogunesid mõned
endised klassikaaslased punti. Ka
hukkunu vanemad seisid sealsamas ning
ootasid silmnähtavalt võimalust
õpetajaga vestlemiseks.
11. „Me tahame Teile midagi näidata“, ütles isa
taskust rahakotti välja tõmmates. „See leiti
meie poja surnukeha juurest. Me mõtlesime,
et Teie tunnete selle ära.” Rahakotist ilmus
lagedale päevinäinud paberileht – mitmeid
kordi volditud, parandatud ja kleebitud…
13. „Me oleme alati tahtnud Teid selle
eest tänada“, ütles ema. „Nagu Te
näete, hindas meie poeg seda väga.“
Kõik endised klassikaaslased
tõmbusid lähemale.
14. Üks neist naeratas ja
ütles: „Minul on oma
nimekiri ka alles.
Seisab minu
kirjutuslaua kõige
ülemises sahtlis.”
15. Keegi naine ütles: „Minu
abikaasa palus, et me
selle nimekirja oma
pulmaalbumisse
kleebiksime.”
„Minu oma on mu
päeviku vahel,”
teatas järgmine
noor naine.
16. Üks meestest tõmbas taskust oma
kalendermärkmiku ja näitas
narmendavate servadega lehte.
„Mina olen seda kogu aeg endaga
kaasas kandnud“, ütles ta. „Ma
arvan, et meil kõigil on oma lehed
alles.“
17. Õpetaja oli nii liigutatud, et pidi
istuma. Ja nutma – ta nuttis nii
langenud poisi kui kõigi teiste
pärast, kes tema ümber olid.
18. Elades koos ja kõrvuti teiste
inimestega unustame me sageli,
et ühel päeval lõpeb iga inimese
tee – ja et me ei tea, millal see
päev saabub.
19. Seepärast peaks inimestele, kellest
me hoolime, ütlema, et nad on
midagi erilist ja olulist. Ütle neile
seda enne, kui on hilja.
20. Sa võid seda ka nii teha, et
saadad selle sõnumi edasi. Ja kui
Sa seda ei tee, oled järjekordselt
maha maganud suurepärase
võimaluse teha midagi ilusat ja
öelda kellelegi midagi head.
21. Kui Sa selle meili said, siis
seepärast, et keegi Sinust hoolib –
seepärast, et maailmas on vähemalt
üks inimene, kellele Sa midagi
tähendad.
22. Kui Sa oled liiga hõivatud selleks, et
ohverdada paar minutit selle teate
edasisaatmiseks, siis – loodetavasti on
see esimene kord, kus sa loobud kellelegi
rõõmu valmistamast?
,
23. Mõtle sellele, et mida külvad, seda lõikad.
Mida teistele annad, tuleb omaenda ellu
tagasi.
24. Tänane päev on eriline – nii, nagu Sinagi
oled eriline!
Ära küsi midagi ja
saada lihtsalt
edasi! Miks mitte
ka sellele, kelle
käest ise saadetise
said.
Tõepoolest - miks
ka mitte!
