1. Majandus ja poliitika
Kaivo Kohala

2. Riigi majandusressursid
Tootmistegurid
• Majanduslike ressursside kogumit, mis on ühiskonnal käsutada
kõikide majanduslike soovide rahuldamiseks, nimetatakse
tootmisteguriteks.
• Üldiselt jagunevad tootmistegurid kolmeks:
 Looduslikud ressursid, nagu maa, mets, maavarad, aga ka kliima.
 Kõik inimestega seotud ressurssid, nagu rahva arv, haridustase ja
kogemused, moodustavad ressursi, mida tähistatakse mõistega
tööjõud. (Tänapäeval, tehnoloogia arenedes on hakkatud tööjõu
asemel rääkima inimkapitalistist. See tähendab et tähtis pole
enam tööjõu hulk vaid kvaliteet.)
 Mõistega kapital mõeldakse, masinaid, seadmeid, tehaseid, jms.
 Tuuakse välja neljas ehk ettevõtlikus: inimeste valmisolek
riskimiseks.

3. Alternatiivkulu ja ressursside efektiivne
kasutamine
• Ressursside nappuse tigimustes tuleb pidevalt langetada
otsuseid, kuidas ja mida toota või tarbida.
• Valides ühe toote tootmise või tarbimise, tuleb loobuda
teisest.
• Majandussüsteemi eesmärgiks ühiskonnas on saavutada nii
tarbija kui tootja maksimaalne heaolu.
• Ühiskonna heaolu maksimeerimiseks tuleb ressursid suunata
sinna, kus on alternatiivkulu väikseim.
• Resursside kasutamise efektiivsus – hinnatakse toodeid või
teenuseid ressursikulu põhjal.

4. • Ressursside oprimaalne paigutamine – olukord, kus ressursse
ei ole võimalik ümber paigutada nii, et saaks veelgi odavamalt
toota.
• Vabaturumajanduse tingimustes, otsustab just turg valiku
erinevate toodangukombinatsioonide vahel.
• Iga tarbija püüdleb maksimaalse kasulikkuse poole, ostes
tooteid ja teenuseid, mille hind on talle vastuvõetav ja mis
rahuldab tema vajadusi kõige paremini.
• Tootja omakorda otsustab tootmiskulude põhjal, millist toodet
tarbijale pakkuda, nii et too saaks toote tarbimisest
maksimaalset kasu.

5. Majanduse koguprodukt ja
majandusareng
Kuidas mõõta riigis loodud väärtust
• Riigis toodetud kaupade ja teenuste kohta annab infot
sisemajanduse koguprodukt (SKP).
• SKP peegeldab riigis teatud ajaperioodi jooksul toodetud
kaupade ja –teenuste maksumust.
• Lõpptarbimise all mõistetakse neid kaupu ja teenuseid, mida
kasutavad tarbijad oma vajaduste rahuldamiseks ja mida ei
kasutata enam ühegi toote või teenuse tootmiseks.
• Vahetarbimisena mõistetakse neid kaupu ja teenuseid, mida
kasutatakse teiste toodete või teenuste tootmisel.
• Lisandväärtus on iga tootmiseetapil lisanduv kulu, mis
lisandub kauba väärtusele.

6. SKP riigi rikkuse mõõdupuuna
• Reaalse SKP kasvu kaasutatakse ka majanduskasvu
hinnanguga, kuna see peegeldab pakutud kaupade ja
teenuste hulga, mitte maksumuste kasvu.
• SKP per capita – ehk SKP näitaja inimese kohta.

7. Millest SKP koosneb
SKP umbes
20
Eratarbimine 56%
Investeeringud 28%
56
28 Valitsuse lõpptarbimine
20%

8. • Eratarbimine- Igapäevased vajadused
• Investeeringud- Kulutused tehastele, tootmisliinidele,
seadmetele ja muule sarnasele.
• Valitsuse lõpptarbimine- Kulutused haridusele,
kaitsekulutused, teedeehitus, ministreeriumide halduskulud.
• Puhaseksport- Et saada tuleb lahutada expordist import.

9. Inflatsioon ja kuidas seda mõõta
• Inflatsiooni nimetatakse riigi keskmise hinnataseme jätkuv
kasv pikal perioodil.
• Deflatsioon on riigi keskmise hinnataseme jätkuv langus.
• Inflatsiooni ja deflatsiooni vahepealne aeg on hinnataseme
stabiilsus.
• Inflatsiooni mõõtühikuks on inflatsioonimäär.
Inflatsioonimääraks nimetatakse keskmise hinnataseme
protsenduaalset muutust baasiperioodiga võrreldes.
• Hinnataseme muutumist mõõdetakse hinnaindeksite abil.
• Tarbijahinnaindeks (THI) on indeks, mis iseloomustab
tarbekaupade ja tasuliste teesuste hindade muutusi.

10. • Tööstustoodangu tootjahinnaindeks (TTHI) on indeks, mis
iseloomustab Eestis valmistatud tööstustoodete hindade
muutust, hinnad ilma käibemaksu ja aktsiisita.
• Ekspordihinnaindeks (EXHI) on indeks, mis iseloomustab
Eestist välja veetavate ehk eksportkaupade hindade arengut.
• Impordihinnaindeks (IHI) on hinnaindeks, mis iseloomustab
Eestisse sisse veetavate kaupade ja teenuste hindadé arengut.

11. Inflatsiooni mõju tarbijale
• Mõne majapidamise heaolu võib inflatsiooni mõjul
suureneda, samal ajal kui teise oma väheneb.
• Inflatsiooni peamiseks negatiivseks mõjuks on raha väärtuse
ehk ostujõu langus.
• Tavaliselt kasvab koos inflatsiooniga ka palgad.

12. Hinnatõusu põhjused
• Inflatsiooni võib tekitada, olukord kus nõudlus kasvab
kiiremini kui tootmine. Selle tulemusena on inimesetel küllalt
raha, et tarbida, kuid pole piisavalt selliseid kaupu, mida
soovitakse tarbida. Seetõttu hakkavad kaupade hinnad
tõusma, mis põhjustab inflatsiooni. (tuleneb kergekäelistest
pangalaenudest)
• Ka tootmiskulude kasv põhjustab inflatsiooni, nafta hinna tõus
maailmaturul tõstab bensiini hinda globaalselt, mis tõstab
transpordi kulusid ning seetõttu tekib inflatsioon.

13. Majandusarengu planeerimine -
makromajanduses
Majanduspoliitika üldised eesmärgid
• Majanduspoliitikal on traditsioniliselt 4 peamist eesmärki:
 Kõrge tööhõive e võitlus tööpuudusega.
 Hindade stabiilsus e võitlus inflatsiooniga.
 Kõrge ja püsiv majanduskasv.
 Õiglane sissetulekute jaotus.

14. Rahapoliitika
• Raha väärtuse säilitamine on üks valitsuse ülesannetest.
• Rahapoliitika ülesandeks on raha väärtuse säilitamine.
• Raha stabiilsuse all käsitletakse enamasti hinnataseme
stabiilsust ehk madalat inflatsiooni.
• Keskpank reguleerib käibeloleva raha hulka ja raha hinda ehk
intresse.
• Rahapoliitika teine eesmärk on soodustada riigi majanduse
kasvu.
• Esikohal on stabiilsus, teisel kohal majanduse areng.

15. Eesti rahapoliitika
• Eesti rahapoliitika baseerub valuutakomitee süsteemil, mida
iseloomustab kolm tunnust:
 Fikseeritud vahetuskurss ankurvaluuta suhtes. Aastast 1992 oli
selleks Eestis Saksa margad kursiga 1 Saksa mark = 8 krooni,
hiljem oli selleks euro kursiga 1£ = 15,6. Aastast 2011 vahetati
Kroon Eurode vastu.
 Kogu Eesti Pnaga poolt emiteeritud raha peab olema tagatud
kulla- ja välisvaluutaga.
 Valuuta on täielikult konverteeritav nii jooksev- kui ka
kapitalikonto tehinguteks.
• Valuutakomitee on rahasüsteem, kus riigi keskpanga
võimalused teostada rahapoliitikat on väga piiratud.

16. Fiskaalpoliitika
• Kui rahanduspoliitika on suunatud ennekõike hindade
stabiilsusele, siis fiskaalpoliitikaga püüab riik toetada
majanduse arengut ning vähendada tööpuudust.
• Fiskaapoliitika peamisteks vahenditeks on eelarvelised
kulutused ja maksud.
• Maksukoormuse alandamine soodustab tarbimist.
• Tarbimise kasv elavdab majanduse arengut.
• Maksude tõstmine piirab tarbimist, seetõttu pidurdab
majanduse arengutempot.

17. Maksud riigi majanduses
• Maksude osatähtsust riigi majanduses näitab maksukoormus,
mida väljendatakse riiklike maksude suhtena SKP-sse.
• Mida rohkem on riigi poolt kantud funktsioone, seda kõrgemad
on maksud.
• Käibemaks on tarbimiselt võetud maks seetõttu mõjutab
rohekem vaeseid inimesi kes tarbivad suurema osa oma palgast.
• Rikkaid aga mõjutavad rohkem kapitaalmaksud, nagu näiteks
maks kinnisvaralt või intressidelt.
• Aktsiisimaksudega, nagu tubakaaktsiis või alkoholiaktsiis,
mõjutab kahjulike toodete tarbimist. (Võib suurendada
salakauba tarbimist ja nõudlust)

18. Riigieelarvelised kulutused
• Riigi kulutuste suurendamine ergutab tarbimist ja toob seega
kaasa tootmismahu suurenemise.
• Pakkumise kasv omakorda suurendab nõudlust tööjõu järele
ja vähendab inflatsioonilist survet, kuid võib kaasa tuua
tööpuuduse suurenemise.
• Eestis on fiskaalpoliitika eesmärgiks soodsate tingimuste
loomine ettevõtlus- ja investeerimiskiima arenguks.

19. Majanduspoliitika rakendamine
• Majandusprotsessid on omavahel tihedalt seotud ja ühe abinõu
rakendamine võib kahjustada teiste abinõude rakendamist.
• Kui kogutoodang langeb ja töötus kasvab märkimisväärselt on
tegemist majanduslangusega. Sellisel juhul võib riik suurendada
kulutusi, et tootjad saaksid rohkem toodangut müüa, palgata
uusi töölisi ja tuua majanduse kriisist välja.
• Teine võimalus on suurendada raha pakkumist, mille tulemusena
raha hulk majanduses kasvab ja raha hind ehk intressid langevad.
• Majanduse ülekuumenemise põhjuseks on liiane nõudlus, mis
toob kaasa kõrge inflatsioonitaseme ja toodangu kiire kasvu.
Kõrge inflatsioon tekitab inimestes ebakindlus tunde, teenitud
raha proovitakse kiiremini kulutada.

20. Tööturg ja hõivepoliitika
Tööturgu iseloomustavad põhinäitajad
• Tööturuga seotud mõisted puudutavad vaid tööealist
rahvastikku. Tööealine rahvastik (15-74 ea) jagatakse
omakorda kaheks:
 Majanduslikult aktiivne rahvastik ehk tööjõud moodustab
nemdest inimestest, kes soovivad töötada ja on võimelised
töötama. (Kõik töötajad ja töötud)
 Majanduslikult passiivse ehk mitteaktiivse rahvastiku hulka
kuuluvad kõik need isikud kes ei soovi töötada või ei ole
selleks võimelised. (Haiged, tudengid, koduperenaised,
õppurid, puudega inimesed)

21. • Töötajateks ehk hõivatuteks loetakse palgatöölised,
ettevõtjad, ja ka vabakutselised, kes saavad oma töö eest tasu.
• Töötutena käsitletakse kõiki neid inimesi, kes tahavad ja on
võimelised töötama, kuid ei leia tööd.
• Heitunud- inimesed kes on pikaajalise tööotsimise
tulemusena kaotanud lootuse tööd leida ja on loobunud
tööotsimisest.
• Töötus e. tööpuudus on töötute osatähtsus tööjõus.

22. Mis tööpuudust põhjustab
• Täistööhõive so. olukord, kus kõik, kes tahavad töötada, seda
ka saavad – on majanduspoliitika peamine eesmärk.
• Tööpuudus on seotud inimese oskuse ja haridusega.
• Struktuurne tööpuudus - olukord kus tööd otsivate inimeste
oskused ei vasta tööandja nõudmistele ja vajadustele.

23. Tööpuuduse mõju riigile ja leibkonnale
• Tööpuudus tekitab majanduslikku kahju. Töötute poolt
tootmata jäänud toodang ehk tööpuuduse majanduslik kahju
on ilmseim kahju, mis tööpuudusest tuleneb. Rakendamata
ressursid on selge raiskamine.
• Tööpuudusega kaasnev sotsiaalne kahju on arvamatu.
• Pikaajaline tööpuudus muudab inimese tööharjumusi,
mistõttu ta võib kaotada senised oskused ja teadmised tal on
raskem tööd uuesti leida lisaks sellele laastab tööpuudus
psüühikat, purunevad perekonnad, suureneb kodutute hulk,
tekib soodne pinnas kuritegevuse arenguks.
• Kasvavad riigi kulutused (abiraha maksmine, käibemaksu ja
aktsiisi saama jäämine).

24. Mis on hõivepoliitika?
• Hõivepoliitika on valitsuse püüe vähendada tööpuudust ja
suurendada tööhõivet.
• Passiivse tööturupoliitika korral riik tegeleb tööpuuduse
tagajärgede leevendamisega. (Töötu abiraha)
• Töötu abiraha on rahaline toetus, mis peaks töötule osaliselt
kompenseerima sissetuleku kaotuse.
• Aktiivne tööpoliitika korral püüab riik tööpuudust ennetada,
luues uusi töökohti ning pakkudes ümberõpet.

25. Euroopa Liidu hõivepoliitika
• EL hõivepoliitikal on neli sammast:
1. Uus ettevõtluskultuur, mille eesmärgiks on soodustada
ettevõtlikust ning toetada inimeste püüdlusi oma ettevõtte
rajamisel.
2. Töölerakendamise uus kultuur keskendub kahele ulatuslikule
probleemile EL’i tööturul. Need on pikajaline struktuur ja
tööpuudus.
3. Uute tingimustega kohanemise uus kultuur mille eesmärgiks
on tööandjate ja -võtjate kohanemine kiire tehnoloogilise
arengu ning muutuva turusituatsiooniga.
4. Võrdsete võimaluste loomise uus kultuur mille eesmärgiks on
vähendada soolist diskrimineerimist tööturul.

26. Sotsiaalpoliitika
• Sotsiaal- ja hariduspoliitika on tänapäeva heaoluriigi
tähtsamad valdkonnad.
• Rohekm kulutavad sotsiaalpoliitikale sotsiaaldemokraatliku ja
konservatiivse mudeliga riigid, vähem liberaalse mudeliga
riigid.
• Sotsiaalpoliitika eesmärgiks on tagada inimeste sotsiaalne
turvalisus.

27. Sotsiaalkindlustuse printsiibid ja
rakendusalad
• Sotsiaalkindlustust kasutatakse nendes valdkondades, kus
tarbijaid on väga plaju, mistõttu ainuüksi riigieelarve tuludest
(maksudest) ei piisa.
• Kindlustamise tuumikidee seisneb tulevase hüvitise saaja
(tarbija) kaasamises rahaliste ressursside kogumisse.
• Sotsiaalkindlustuse sissemaksed ja väljamaksed on seotud:
mida rohekm on tehtud sissemakseid, seda suurem on hüvitis.
• Tervisekindlustuses on solidaarsuspõhimõte kõik maksavad
kindla % palgast kuid teenuseid pakutakse võrdselt.

28. • Pensionisüsteemi ülesehitamisel kombineeritakse
finantsskeeme, eesmärk hajutada riske ja tulla paremini toime
rahvastikuvananemisega
• Täiendavalt on kogumispensioni süsteem, töötaja maksab
sihtotstarbelist maksu, mis kogutakse pensionifondi ja
makstakse välja alles siis, kui see isik jõuab pensioniikka.
• Endiselt kehtib solidaarne riiklik pension mille min on 40%
meeslihttöölise palgast.
• Enamikus Euroopa maades (va. Saksamaal) kehtib ka
rahvapensioni printsiip. Igal vanuril on õigus riiklikule
pensionile olenemata tööstaažist ja eelnenud palgast.

29. Sotsiaaltoetused ja -hoolekanne
• Hüvitiste maksmise kriteeriume on kahte liiki:
 Abi saavad need kes kuuluvad mingisse riskigruppi: puudega
inimesed, orvud.
 Teisel juhul nõutakse, et taotleja tõestaks oma abivajadust ehk
kehva majanduslikku seisu, mis ei võimalda tal toime tulla.
 Pakutakse hoolekandeteenuseid: hooldekodud, lastekodud,
öömajad, päevakeskused, koduvisiidid puuetega inimestele,
SOS- lastekülad.

30. Hariduspoliitika
• Õnnestunud hariduspoliitka vähendab oluliselt riigi
sotsiaalkulutuste koormat.
• Sotsiaal- ja hariduspoliitikat lähendab teineteisele ka
sotsiaalse võrdsuse ja sidususe temaatika.

31. Juurdepääs haridusele
• UNESCO haridustasemed:
I. Põhiharidus
II. Gümnaasiumi- ja kutseharidus
III. Ülikooliharidus
• Kohustuslik haridus peab olema õppuritele tagatud tasuta,
mistõttu õppemaks ei piira juurdepääsu I ega II taseme
haridusele.
• Tänapäeva hariduspoliitikas on oluline mitte ainult
sisseastumine haridusasutusse, vaid ka seal edasiliikumine
ning selle edukas lõppetamine.

32. Hariduspoliitika põhiprobleemid
• Üks haridusega seotud põhiprobleemidest on hariduse
kvaliteet.
• Teine haridusega seotud põhiprobleem on kartus kaotada
konurentsivõime teadmusmajanduse ajastul. Siin rõhutakse
suurendada reaal- ja loodusteaduste aladel õpijate osakaalu.
• Kolmandaks on elukestva õppe juurutamine, ehk tähelepanu
tõestetakse ka täiskasvanudharidusele.
• Oluliseks teguriks, mis haridusreforme on ajendanud, on ka
koolide juhtimise probleemid. Napib efektiivsust, paindlikust
ja osapoolte kaasatust.

33. Välismajanduspoliitika
Väliskaubandustegevus vormid
• Välismajandustegevuse kõige traditsioonilisem vorm on
väliskaubandus. Väliskaubandus jaguneb kaupade ja teenuste
ekspordiks ning impordiks.
• Ekspordiks nimetatakse kodumaise kauba müümist välismaale.
• Impordiks nimetatakse välismaiste kaupade kodumaal müümist.
• Väliskaubanduse tulemusena on riigil võimalik spetsialiseeruda
sellisele tootmisele, mis kasutab kõige paremini ära riigi
käsutuses olevad ressursid.
• Riigi peamisteks kaubanduspartneriteks on tema lähinaabrid.

34. Väliskaubandustegevuse piirangud
• Mõned riigid rakendavad väliskaubanduspiirangud, neist
tuntumad on maksud ja kvoodid.
• Tollimaks on maks imporditavalt või eksporditavalt kaubalt,
vastavalt siis kas ekspordi- või imporditoll.
• Kvoot on väliskaubanduse mahuline piirang. Impordikvoodi
korral sättestatakse maksimaalne sisseveo koguse piir ja
ekspordikvoodi puhul piiradakse kaupade väljavedu.
• Riigid kehtestavad tootmisstandardeid, tehnilisi nõudeid või
tervishoiustandardeid, et piirata väliskaubandust.
• Eesti on maailmas tuntud oma väga liberaalse ehk avatud
väliskaubandusega.

35. Miks piiratakse väliskaubandust?
• Tollimaks on riigi peamisi tuluallikaid paljudes arengumaades,
sest seda on lihtne koguda.
• Tärkava tööstusharu argumenti kasutatakse selleks, et kaitsata
kodumaised vastrajatud arenevaid tööstusharusid välismaise
konkurentsi eest.
• Tollimaksu kaitsetollina rakendatakse vastumeetmena teise
riigi poolt rakendatud tollile. Paraku kahjustatakse seeläbi
jällegi kodumaise tarbija heaolu, kuna piiratakse
väliskaubandust ja importtooted kallinevad koduturul.

36. Maailma Kaubandusorganisatsioon
• Väliskaubanduse liberaliseerimisel maailmas on oluline roll
Maailma Kaubandusorganisatsioonil ((WTO) World Trade
Organisation).
• WTO’l on 140 liiget, sealhulgas ka Eesti.
• WTO eesmärgiks on saavutada maailmaturul ideaalne
kaubanduskord, kus kõiki partnereid koheldakse võrdselt.
• WTO tegevuse tulemusena on alandatud tollimakse ning
praktiliselt on kaotatud tööstustoodete eksporditoetused.

37. Rahvusvahelised finantsturud
• Kapitalivood ületavad kaubandusvood mitmekordselt.
• Kapitali ost toimub börsidel, mille eesmärk on raha vajajad ja
raha pakkujad omavahel kokku viia.
• Rahvusvahelised turud jagunevad rahaturgudeks ja
väärtpaberiturgudeks.
• Väärtpaberid moodustavad võlakirjad ja aktsiad.
• Võlakirja abil laenab ettevõte raha ja võtab kohustuse see
intressidega tagasi maksta.
• Aktsia ostmisel omandatakse osa ettevõttest ja õigus kaasa
rääkida ettevõtte tegevuse kujundamisel. (Hääle tugevus
oleneb aktsiate omamise kogusest)

38. • Väga tähtis roll on Rahvusvahelisel Valuutafondil IMF
(International Monetary Fund)
• IMF-i peamine eesmärk on soodustada rahvusvahelist
rahanduskoostööd ja valuutade vahetuskursside stabiilsust, et
toetada stabiilset maailmamajanduskeskkonda.
• IMF pakkub ka finantsabi majandusreformide läbiviimiseks.

39. Euroopa Liidu ühtne majandusruum
• EL’i majanduspoliitika alustalaks ja põhieesmärgiks on ühtsetel
reeglitel toimiva EL’i siseturu loomine.
• Esimesed sammud selle suunas tehti aastal 1985 kui loodi
EMÜ ehk Euroop Majandusühendus.
• Tolliliit saavutati aastaks 1960.
• 1980.a alustas Euroopa Komisjon meetmete väljatöötamist,
mille alusel oleks võimalik tagada ühisturu loomise
lõppuleviimine.
• Aastal 1985 Avaldas komisjon Valge Raamatu siseturu loomise
kohta ja põhjaliku tegevusprogrammi selleni jõudmiseks.

40. Neli vabadust ühtse turu keskmes
• EL’i siseturu peamisteks komponentideks on saanud ühtne
kaubanduspoliitika ja nn neli vabadust.
• Neli vabadust ehk tootmistegurite vaba liikumine tähendab
kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumise tagamist
EL’i liikmesriikide piires.
• Vaid nende nelja kriteeriumi täitmisel on võimalik saavutada
ressursside efektiivne paigutamine.

41. Ühine raha ning Euroopa majandus- ja
rahaliit
• Tootmisressursside vaba liikumise tagamiseks on Euroopa Liit
võtnud kasutusele ühise raha - Euro.
• Esimesed sammud ühise raha kasutusele võtmiseks astuti
juba aastal 1988, kui tollane Euroop Komisjoni president
Jacques Delors tuli välja sooviga luua Euroopa Majandus- ja
Rahaliit.
• Pärast pikka ettevalmistusperioodi võeti 1. Jaanuaril aastal
1999 kasutusele Euro arveldusrahana.
• Aastal 2002 võeti Euro kasutusele Paberi ja müntide kujul.
• Ühine raha säästab valuutavahetuskuludest ja ettevõtted ei
pea riskima valuutariskidega.
• Rahapoliitika üle otsustab Euroopa Keskpank (EKP).